Kolmekümneaastane sõda: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
127. rida:
Gustav Adolfi aeglase edasitungi tõttu sattus hädaohtu Põhja-Saksa suurim linn [[Magdeburg]]. Keiser oli selles linnas oma [[restitutsioon]]i-edikti läbiviimisega teinud algust. Kodanikud polnud sellega nõus ja sõlmisid Rootsi kuningaga lepingu keisri ja Katoliku Liiga vastu. Gustav Adolf saatis magdeburglastele oma väejuhi Falkenbergi appi, kuna ta ise ei saanud kohale minna, sest pidas läbirääkimisi saksa vürstidega ühisest aktsioonist keisri ja liiga vastu. 20. mail 1631 Magdeburg vallutati liiga vägede poolt ja riisuti paljaks.
Pärast seda Tilly raiskas oma aega mõttetult: esmalt ta tungis [[Hessen-Kasseli maakrahvkond|Hessen-Kasseli maakrahvi]] [[Wilhelm V (Hessen-Kasseli maakrahv)|Wilhelm V]] kallale ja kui see sõjakäik ei andnud tulemust, pöördus ta tagasi põhja rootslaste vastu. Nüüd Gustav Adolf oli jõudnud kindlustada oma seljatagust ja ta siirdus Tangermundi juures üle [[Elbe]] jõe. Mõlemad väed kohtusid augustis, olgugi et Gustav Adolf hoidus pealahingust. Keisri ebatarga ettekirjutise põhjal Tilly ka taandus ja ründas [[Saksi kuurvürst]]i Johann-Georgi, kes oli küll jõudnud relvastuda, kuid ei julgenud avalikult rootslaste poole üle minna. Tilly nõudis kuurvürstilt, et ta paneks relvad maha või ühineks liiga ja keisri vägedega, vallutades seejuures [[Halle]], Eislebeni, Merseburgi. Selle tulemuseks oli kaitse- ja pealetungilepingu sõlmimine rootslaste ja sakside vahel. Rootsi-Saksi vägede arv ulatus nüüd 47 000 meheni. Nüüd Gustav Adolf võis julgesti Tilly vastu välja astuda. Otsustav lahing peeti 17. septembril 1631. aastal [[Breitenfeld]]is, [[Leipzig]]ist põhja pool, mille Tilly oli vallutanud. Tilly otsustas vaenlase tõrjuda tagasi marulise kahuritulega, mis tal õnnestus vaid Saksi vägede suhtes, kuid rootsi kindralid [[Johan Banér]] ja [[Gustaf Horn]] näitasid üles äärmist kangelaslikkust. Keisri väed löödi lõpuks puruks, kusjuures Tilly kaotas surnutena 12 000 ja vangilangenutena 7000 meest. Gustav Adolf oli selles lahingus kasutusele võtnud uue sõjapidamismooduse – [[liinitaktika]]. Välja nägi see selline, et kui vaenlane kasutas vanamoodsaid, 150 mehe laiusi ja 10 viirgu sügavaid kolonne, siis Rootsi kuninga väed olid paigutatud kahte pikka, kuid vaid 5–6 viiru sügavusse "liini". Kuna tema
Pärast hiilgavat võitu [[Breitenfeldi lahing|Breitenfeldi juures]] Gustav Adolfil oli tee vaba keisri valdustesse ja liigale kuuluvaisse maadesse. Kuningas saatiski keisri aladele Saksi kuurvürsti, kes juba 11. novembril 1631. aastal vallutas Praha. Sama õnnelikult sõjategevus arenes ka Gustav Adolfil, kes vallutas ühe liiga linna teise järel. 23. detsembril andis talle alla keisri vägede garnison [[Mainz]]is. Linnad ja vürstid ühinesid Rootsi kuningaga meelsasti, mis kergendas ta hiilgavat sõjaretke. Gustav Adolfi kuulsus tõusis tollal haripunktini. Keiser Ferdinand koos Katoliku Liigaga muutus rahutuks ja kartlikuks. Ei jäänud muud üle, kui paluda erru saadetud Wallensteini, et ta vastu võtaks sõjavägede ülemjuhataja koha. Arvati täie õigusega, et kui keegi koostab võitlusvõimelise sõjaväe ja juhib selle võidule, siis võib see olla vaid Wallenstein.
Aprillis 1632 Wallenstein astus sõjavägede ülemjuhataja kohale. 1632. aasta märtsis hakkas Gustav Adolf tungima edasi ja Tilly oli sunnitud taganema
Wallenstein alustas oma sõjalist tegevust just Praha vallutamisega (22. mail 1632) ja ühines [[Eger]]i juures Maximilianiga. Ühendatud sõjavägi, mille ülemjuhatajaks oli Wallenstein, koosnes 60 000 mehest. Selle väega astus ta Frankenisse, et kohata Gustav Adolfi, kelle väed olid [[Nürnberg]]is laagris. Wallenstein otsustas siin kõik teed [[Nürnberg]]i sulgeda, et näljaga võita vastast. Gustav Adolf otsustas võtta ette kallaletungi Wallensteini vägedele nende kindlustatud laagris, kuid löödi suurte kaotustega tagasi. Rootsi kuningas hakkas siis liikuma lõuna poole, teeseldes, nagu kavatseks ta tungida Austriasse, kus sel ajal oli parajasti tekkinud mäss. Kuni [[Bodeni järv]]eni ta liikus katoliku-usulistes maades ja võttis endale [[kontributsioon]]i. Wallenstein suundus aga põhja poole ja vallutas osa Saksimaad. Novembris kapituleerus talle [[Leipzig]]. Saanud kuulda Wallensteini liikumisest ja võitudest, Gustav Adolf pöördus tagasi ja hakkas jälgima Wallensteini. Samal ajal kogusid mõlemad pooled endale abivägesid. Wallenstein saatis marssal Poppenheimi [[Halle]]sse, et takistada Gustav Adolfi ühinemist Saksi vägedega. Gustav Adolf peatus oma väega Lützenis Leipzigi juures, kus 16. novembril 1632. aastal peeti äärmiselt äge lahing, milles langes Gustav Adolf. Ka Wallenstein ise sai kuulist riivata. Saanud kuulda kuninga surmast, rootslased ei kaotanud meelekindlust: kuninga asemele astus uus juht – hertsog Bernhard. Tema juhatuse all alustasid rootslased uut meeleheitlikku pealetungi, ja võit kalduski nende poole. Õhtul Wallenstein andis oma vägedele käsu taanduda. Rootslased kaotasid 6000 meest surnute ja kadunutena, seda oli poole rohkem kui vastastel.
Gustav Adolfi surmaga muutus olukord kolmekümne-aastases sõjas põhjalikult. Kuid siiski peeti sõda edasi rootslaste eestvedamisel. Uueks protestantide juhiks sai rootslane [[Axel Oxenstierna]]. Ta oli enam kui keegi teine pühendatud Gustav Adolfi asjadesse. Ta kutsus evangeeliumiusulised vürstid 1633. a. Heilbronni ja viis läbi, et talle anti õigus olla
Varsti hakkas sõda uue jõuga: uueks katoliiklaste vägede ülemjuhatajaks määrati keisri poeg, [[
== Prantsuse-Rootsi periood, 1635–1648 ==
| |||