Redaktsioon: 28. detsember 2014, kell 11:44 redigeeri Hirvelaid (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 35 324 muudatust PResümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 12. märts 2015, kell 15:11 redigeeri eemalda Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 185 889 muudatust P Turku > Turu Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
2. rida: '''Adolf Fredrik''' (sündinud '''Adolf Friedrich'''; [[14. mai]] (3. mai) [[1710]] [[Gottorf]] – [[12. veebruar]] [[1771]] [[Stockholm]]) oli [[Rootsi kuningas]] [[1751]]. aastast kuni surmani. Enne troonile asumist oli ta [[Lübecki vürstpiiskop]]. Tema vanemad olid [[Lübecki vürstpiiskop]] [[Christian August]] ning tema abikaasa [[Albertine von Baden-Durlach]]. Rootsi kuningakojaga oli ta seotud oma onu [[Friedrich IV (Schleswig-Holstein-Gottorp)\|Friedrich IV]] kaudu, kes oli [[Karl XII]] hõimlane. Ema poolt oli Adolf Fredrik [[Gustav I]] ning [[Karl XII]] õe järeltulija. Mõlema vanema poolt põlvnes ta [[Holstein-Gottorp]]i suguvõsast. Tema esivanemate seas olid Taani kuningas [[Erik V]], Taani kuninganna [[Sofia Eriksdotter]], Rootsi kuningas [[Valdemar I]] ([[Valdemar Birgersson]]). Ta oli esimene kuningas Rootsi [[Holstein-Gottorpi dünastia]]st. 23. juunil [[1743]] valis [[Kübaratepartei]] Adolf Friedrichi, kes oli valmistunud muretuks eluks Lübecki vürstpiiskopina muusikut ja loodusteadust harrastades, Rootsi troonipärijaks, et saada Venemaa keisrinnalt [[Jelizaveta Petrovna]]lt paremaid [[~~Turku~~Turu rahu]] tingimusi. Leping nõudis, et Adolf Fredrik saaks kroonprintsiks. Sellega püüdis keisrinna Jelizaveta tagada, et Rootsi kuningaks saaks Venemaa-meelne mees; Adolf Friedrich oli Jelizaveta sugulane ning oli olnud Venemaa kroonprintsi Karl Peter Ulrichi (tulevase [[Peeter III]]) hooldaja. Rootsi talupojad oleksid tahtnud kuningaks Taani printsi [[Fredrik V\|Fredrik]]it. Seetõttu puhkesid rahutused muu hulgas Stockholmis. Ka Taani ähvardas sõjaga. Venemaa toel õnnestus Rootsil siiski takistada Taani sekkumist asjasse. Adolf Fredrik valmistas peagi Venemaale pettumuse, sest ta hakkas toetama võimul olevat [[Kübaratepartei]]d, mis oli Vene-vastane ja Prantsusmaale orienteeritud. Aastal [[1747]] määrati Adolf Fredrik Roosi armee juhiks. Talle lubati, et kui tema saab kuningaks, antakse kuningale suurem võim, kui [[Rootsi 1723. aasta põhiseadus\|1723. aasta põhiseadus]], mis oli kuningalt peaaegu kogu võimu ära võtnud, ette nägi. Pärast [[Frederik I]] surma [[1751]] võttis Adolf Fredrik valitsemise üle ning ta krooniti 26. novembril. Et oma populaarsust suurendada, sõitis Adolf palju mööda Rootsit, kuid tal ei õnnestunud [[Riiginõukogu]] üle võimu saavutada. Riiginõukogu ja seisused ([[Riksdag (seisuste esindus)\|Riksdag]]) ei tahtnud talle võimu juurde anda. Adolf distantseerus Kübarateparteist ja rajas oma nn [[õukonnapartei]], mille eesmärk oli kuninga võimu suurendada. Suvel [[1752]] käis kuningas ka Soomes. Ta oli üle 120 aasta esimene Rootsi kuningas, kes Soomes käis. Soomlased võtsid ta innukalt vastu. Näiteks [[Himanka]]sse rajati mälestusmärk kohta, kus kuningas suvatses lõunat süüa. Degerby linn muutis oma nime kuninganna [[Lovisa Ulrika]] auks [[Loviisa]]ks. Kuningas käis vaatamas ka [[Suomenlinna]] ehitustöid. Aastal [[1756]] otsustasid seisused, et kui kuningas "tigetseb" ega kinnita talle vastumeelset seadust oma allkirjaga, siis võidakse allkiri teha Riiginõukogu valduses oleva pitsatiga. Lovisa Ulrika ei talunud oma abikaasa säärast alandamist, mistõttu ta toetas kuninga pooldajate riigipöördekatset. See ebaõnnestus ning paljud kuningapaari liitlased hukati pea maharaiumise teel. Kuninganna palus abalikult andeks. Adolf Fredrik, kes ei olnud asjast teadlik, jäi kuningaks, kuid tal ei olnud praktiliselt mingit võimu. Kuni Adolf Fredriki surmani lõhestasid Rootsit parteidevahelised tülid. 19. rida: Aastal [[1768]] püüdis ta siiski veel kord oma positsiooni muuta: ta teatas, et loobub troonist ning võtab selle tagasi ainult juhul, kui seisused kutsutakse kokku kuninga positsiooni parandamiseks. Rootsi oli kuus päeva ilma kuningata. Riiginõukogu soostus seisused kokku kutsuda ning Adolf Fredrik naasis kuningaks. Ent seisused polnud endiselt nõus kuninga õigusi suurendama. Adolf Fredrik suri tõenäoliselt ataki tagajärjel. Levinud on versioon, et ta sõi end surnuks. Järgmised kuningad [[Gustav III]] ja [[Karl XIII]] olid Adolf Fredriki pojad. Adolf Fredrikit on iseloomustatud nõrga valitsejana ja võimetu poliitikuna ning tahtejõuetu, sõltuva ja andetu (välja arvatud sõjanduses) inimesena. Väidetavalt oli ta hea abikaasa, hoolitsev isa ja teenritele hea isand. Kui ta suri, meenutasid leinajad tema külalislahkust ja sõbralikkust. {{algus}}

Adolf Fredrik: erinevus redaktsioonide vahel