Henry Molaison: erinevus redaktsioonide vahel

'''Henry Gustav Molaison''' (tuntud kui '''H.M.''' või '''HM'''; [[26. veebruar]] [[1926]] – [[2. detsember]] [[2008]]) oli mäluhäirega [[USA]] [[patsient]], kellele tehti bilateraalne mediaalne [[oimusagar]]ate [[lobektoomia]], et kirurgiliselt eemaldada kaks kolmandikku tema [[hipokampus]]test, [[parahipokampaalkäär]]ud, piriform korteksid ja [[amügdala]]d. EesmärgiksSelle operatsiooni eesmärgiks oli tema [[epilepsia]] ravimine. TedaOperatsiooni uurititagajärjel põhjalikulttekkinud alatesootamatu [[amneesia|anterograadne amneesia]] tõttu oli ta 1957. aastast kuni temaoma surmani põhjalike uuringute subjektiks. Tema juhtum oli oluline ajufunktsioonide ja [[mälu]] omavaheliste seoste teooriate arengus. Lisaks mõjutas ta tugevalt [[kognitiivne neuroteadus|kognitiivse neuroteaduse]] arengut. Molaison elas hoolekandeasutuses Windsor Locksis [[Connecticut]]is, kus teda pidevalt uuriti.

Molaisoni aju hoitakse [[California Ülikool San Diegos|California Ülikoolis San Diegos]],. kus seeSeal lõiguti see 4. detsembril 2009 histoloogilisteks osadeks. Sellest ajast on Molaisoni ajuandmed kättesaadavad kõigile uurijatele.

Henry Molaison sündis 1926. aasta 26. veebruaril ja kannatasta vaevles kontrollimatu [[epilepsia]] allkäes, mida vahel peeti seitsmeaastaselt toimunud rattaõnnetuse tagajärjeks. (Kuigi esmalt sai kirja, et see õnnetus toimus üheksaaastaselt, siis hiljem parandati see patsiendi ema poolt<ref name=corkin>{{Cite journal | last = Corkin | first = Suzanne | title = Lasting consequences of bilateral medial temporal lobectomy: Clinical course and experimental findings in H.M. | journal = Seminars in Neurology | volume = 4 | issue = 4 | pages = 249&ndash;259 | publisher = Thieme-Stratton Inc. | location = New York, NY | year = 1984 | doi = 10.1055/s-2008-1041556}}</ref>.) Ta kannatas aastaid fokaalsete hoogude käes, misjärel kuueteistkümnenda sünnipäeva järel mitme generaliseerunud hoo käes. 1953. aastal suunati ta ravi saamiseks Hartfordi haigla neurokirug[[neurokirurgia|neurokirurg]] [[William Beecher Scoville]] poole<ref name=carey>{{cite news|url=http://www.nytimes.com/2008/12/05/us/05hm.html | title=H. M., an Unforgettable Amnesiac, Dies at 82 | author=[[Benedict Carey]] | newspaper=[[New York Times]] |quote=In 1953, he underwent an experimental brain operation in Hartford to correct a seizure disorder, only to emerge from it fundamentally and irreparably changed. He developed a syndrome neurologists call profound amnesia. He had lost the ability to form new declarative memories. | date=12-04-2008 | accessdate=05.12.2008}}</ref>.

Scoville tegi kindlaks, et Molaisoni epilepsia kolle on vasakus ja paremas mediaalses oimusagaras ja tegi raviettepanekuks need piirkonnad kirurgiliselt eemaldada. 25. augustil 1953. aastal Molaisonil läbi viidud bilateraalne mediaalseteoimusagaratemediaalsete oimusagarate eemaldamine hõlmas ka [[hippokampus]]t ja ümbritsevaid struktuure, sealhulgas eemaldati suur osa [[amügdala|amügdaloidest]] kompleksist ja [[entorinaalne korteks|entorinaalkoorest]]. Peale operatsiooni ei funktsioneerinud kumbki hippokampustest, sest alles jäetud 2 cm hippokampuskude osutus atrofeerunuks ja entorinaalkoor, mis moodustab suure osa hippokampuse sensoorsest sisendist, oli eemaldatud. Osa tema anterolateraalsest oimusagarast oli samuti hävinud.

Peale operatsiooni, mis oli edukas peamiseks eesmärgiks olnud epilepsia kontrollimisel, kannatas Molaison tugeva [[amneesia|anterograadse amneesia]] all. Vaatamata korras töömälule[[töömälu]]le ja [[protseduuriline mälu|protseduurilisele mälule]] ei suutnud ta uusi sündmusi enda [[eksplitsiitne mälu|eksplitsiitsesse mällu]] salvestada. Mõnede teadlaste arvates oli Molaisonil häirunud võime luua uut [[semantiline mälu|semantilist]] teadmist <ref>Schmolck, Kensinger, Corkin, & Squire, 2002</ref>, kuid on teadlasi, kes vaidlevad kahjustuse ulatuse üle. Molaisonil tekkis ka mõõdukas [[amneesia|retrograadne amneesia]], mistõttu ei suutnud ta meenutada suuremat osa kahest aastast enne operatsiooni ning mõningaid sündmusi, mis toimusid kuni 11 aastat tagasi. Seega oli tegu ajalise gradiendiga retrograadse amneesiaga, mis tähendab, et mälestused olid mõjutatud erinevalt sõltuvalt sellest, kui palju aega neist oli möödunud. Sellele vaatamata töötas korralikult tema pikajaline protseduuriline mälu. See tähendab, et ta suutis näiteks õppida uusi motoorseid oskusi vaatamata sellele, et ta ei suutnud nende õppimist teadlikult meenutada.

| issue = 1}}</ref>. Enda elu lõpuaastail lahendas Molaison tihti ristsõnu <ref>{{cite news |author= |coauthors= |title=The Man Who Couldn't Remember |url=http://www.pbs.org/wgbh/nova/body/corkin-hm-memory.html|quote=In between it all he did puzzles, books upon books of them, a habit he’d picked up as a teenager. Near the end of his life he kept a crossword book and pen with him always, in a basket attached to his walker. |newspaper=[[NOVA scienceNOW]] |date=01.06.2009 |accessdate=2010-12-09 }}</ref>. Ta suutis täita lüngad nendele küsimustele, mille vihjed viitasid tema 1953. aasta eelsetele teadmistele. 1953. aasta järgsetele küsimustele suutis ta vastata varasemaid teadmisi uutega kombineerides vastata. Näiteks suutis ta lisada mälestuse Jonas Salki kohta muutes oma mälujälge lastehalvatusest<ref name=carey2>{{cite news|url=http://www.nytimes.com/2010/12/07/science/07memory.html?ref=health| title=No Memory, but He Filled In the Blanks| author=[[Benedict Carey]] | newspaper=[[New York Times]] |quote= | date=12-06-2010 | accessdate=08.12.2014}}</ref>.