Keemiline stabiilsus: erinevus redaktsioonide vahel

'''Keemiline stabiilsus''' iseloomustab [[keemiline süsteem|keemilise süsteemi]] (näiteks [[keemiline ühend|keemilise ühendi]], [[materjal]]i, [[mineraal]]i) [[keemilised omadused|omadust]] mitte muunduda tavatingimustes või teatud fikseeritud tingimustes mitte muunduda.

Mingi aine keemiline stabiilsus ei ole alati üheselt määratletav erinevate tingimuste ja erinevate protsesside jaoks, kuna see sõltub mitmesugustest faktoritestteguritest. Keemilist stabiilsust iseloomustab ka aine [[reaktsioonivõime]], mis stabiilsel ainel vaadeldavatel tingimustel on olematu või tühine.

Rääkides keemilisest stabiilsusest, peetakse reeglina silmas,

*et aine (ühend) ei lagune tavalistel tingimustel;

*et aine on stabiilne mingit kindlat tüüpi protsesside või tingimuste suhtes: [[alus (keemia)|aluste]] suhtes, [[happed|hapete]] suhtes, (õhu)[[hapnik]]u suhtes ([[korrosioon]]ikindlus), temperatuuri suhtes (termiline stabiilsus) jm.jms;

*et keemiline süsteem on püsivas [[keemiline tasakaal|tasakaaluolekus]], nii et protsessid kulgevad päri- ja vastassuunas kulgevad protessid ühesuguse kiirusega.

[[termodünaamika|Termodünaamiliselt]] tähendab süsteemi stabiilsus energeetiliselt kõige soodsamat olekut, see onst [[Gibbsi vabaenergia]] miinimumi.

Mõistet "'''keemiline stabiilsus'''" kasutatakse [[geoloogia]]s iseloomustamaks [[mineraal]]ide võimet säilitada oma keemiline koostis termodünaamika parameetrite ([[rõhk]] ja [[temperatuur]]) muutumisel. Näiteks [[subduktsioonivöönd|subduktsioonivööndites]]ides sügavamale vajuvad [[kivim]]id soojenevad ningja satuvad järjest suureneva rõhu tingimustesse. Suureneva rõhu käes pole paljud mineraalid enam keemiliselt stabiilsed ning hakkavad muutuma teisteks, uutesse tingimustesse sobivateks mineraalideks.

EnamusEnamik mineraale ei ole maapinnal termodünaamiliselt stabiilsed ning neid võib vaadelda kui teatuidteatud [[metastabiilne süsteem|metastabiilseid süsteeme]].<ref name="porsumine"/>