1356. aasta kuldbulla: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
natuke kohendatud
2. rida:
{{keeletoimeta}}
[[Pilt:Charles IV. 2003-12-24.jpg|pisi|Karl IV monument [[Praha]] [[Staré město]]s [[Karli sild|Karli silla]] juures]]
'''1356. aasta kuldbulla''' oli [[Riigipäev (Saksa-Rooma riik)|Riigipäeva]] välja antud [[ürik]]. Riigipäev toimus [[Nürnberg]]is, seda juhatas [[Luksemburgid|Luksemburgi]] dünastiast keiser [[Karl IV]]. Ürik fikseeris rohkem kui neljasajaks450 aastaks [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] [[põhiseadus]]liku struktuuri tähtsad aspektid. See nimetati [[kuldbulla]]ks kuldse pitsati järgi, millega see köidetud oli.
 
== Taust ==
Vastavalt 1356. aasta kuldbulla kirjutatud tekstile "Me oleme välja kuulutanud, otsustanud ja soovitanud ratifitseerida lisatud seadused eesmärgiga hellitada ühtsust valijate seas, tuua kaasa ühehäälne valimine ning sulgeda ligipääs eelnimetatdeelnimetatud ebakõlale ja sellest tulenevatele erinevatele ohtudele". Pärast pikaajalist võitlust oma eelkäija [[Ludwig IV (Saksa-Rooma keiser)|Ludwig IV]] ja selle vastukuninga [[Friedrich III (Saksa kuningas)|Friedrich III Ilusa]] vahel tundis Karl IV vajadust muuta kehtivat "[[Roomlaste kuningas|Roomlaste kuninga]]" valimissüsteemi. Ta arvas, et ilma selle uue seaduseta ei oleks maailm kunagi avatud kadetatele ja auahnetele poliitikutele.
 
Kuldbulla nimetas selgesõnaliselt seitse [[kuurvürst]]i, kes valivad Roomlaste kuninga, kelle siis [[paavst]] hiljem tavaliselt [[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma keisriks]] kroonib. Seitse kuurvürsti olid: "Kolm prelaati olid vastavalt [[Saksamaa]] ([[Mainzi peapiiskopkond|Mainz]]), [[Gallia]] ja [[Burgundia]] ([[Trieri peapiiskopkond|Trier]]) ning [[Itaalia]] ([[Kölni peapiiskopkond|Köln]]) ülemkantslerid: [[Tšehhi kuningas]] oli veinivalaja, [[pfaltskrahv]] oli [[palatiin]], [[Saksimaa kuurvürst]] (Saksi hertsog) oli [[tseremooniameister]] ja [[Brandenburgi markkrahv]] oli [[kammerhärra]]". Järelikult räägib bulla, et ''{{keel|la|rex in imperatorem promovendus}}'', "kuningas tuleb kuulutada keisriks" — kuigi vahe kahe tiitli vahel muutus üha väiksemaks (ja praktiliselt olematuks pärastalates [[MaximilianFerdinand I (Saksa-Rooma keiser)|MaximilianFerdinand I]]-st, loobumistkelle keisriksjärel kroonimisestpaavst aastalenam 1508keisreid ei krooninud, vaid valitud kuningad nimetati ka valitud keisriteks; esimesena oli seda teinud juba [[Maximilian I (Saksa-Rooma keiser)|Maximilian I]]).
 
Kuigi valimiste praktika oli varem olemas ja enamus kuldbullas nimetatud [[hertsog]]eidkuurvürstidest võtsid valimistest osa, ja kuigi praktika oli üles kirjutatud ühes varasemas dokumendis ([[Rhense leping]] aastast 1338), oli kuldbulla mitmel viisil palju täpsem. Esiteks, valijate hertsogkonnadvaldustele kuulutatianti sõltumatutekslaialdasi privileege (seetõttu kasvas nende autonoomia) ning järgluspärimisõiguses reguleeritikehtestati neile[[primogenituur]] nii– vanim poeg päris kogu kuurvürstkonna, et hääledvalijahääled kunagi ei jaguneks. Teiseks, bulla nägi ette, et kuurvürstide häälte enamus, neli häält on uue kuninga valimiseks alati piisav; seega ei saanud kolm valijat enam valimisi blokeerida ja enamushäälte printsiip oli keisririigis esmakordselt selgesõnaliselt püstitatud. Lõpuks, bulla kinnistas [[kuurvürst]]idele mitmeid [[privileeg]]e, kindlustades nende kõrgendatud rolli keisririigis. See on ka verstapostiks keisririigis peaaegu sõltumatute riikide loomises, protsess lõppes alles sajandeid hiljem, eelkõige 1648. aasta [[Vestfaali rahu]]ga.
 
== Protseduurid ==
Bulla reguleeris kogu valimisprotsessi väga üksikasjalikult, loetledes selgesõnaliselt, kus, millal ja millistel tingimustel mida ja kelle poolt tuleb teha, ja mitte ainult kuurvürstidele, vaid ka (näiteks) [[Frankfurt]]i elanikkonnale, kus valimised pidid toimuma, ja samuti [[krahv]]idele, läbi kelle alade kuurvürstid pidid kohalejõudmiseks reisima. Otsus pidada valimisi Frankfurtis tulenes traditsioonist [[Ida-Frangi riik|Ida-Frangi]] aegadest, kus nii valimine kui ka kroonimine leidis aset [[Frangimaa]] pinnal. Valimised tuli lõpetada kolmekümne päeva jooksul; ebaõnnestumise korral nägi bulla ette, et kuurvürstid pidid saama ainult leiba ja vett kuni otsuseni jõudmiseni.
 
Valimisprotsessi reguleerimise kõrval sisaldasid kuldbulla peatükid palju väikseid seadusi. Näiteks defineeris see ka sündmuste järjekorra, kui keiser viibis kohal, nii ametitunnustega kui ka ilma. Suhteliselt suur otsus tehti peatükis 15, kus Karl IV keelustas mistahes peamiselt linnade liidud, kuid ka muud [[munitsipaal]]liidud, mis olid esile kerkinud läbi keskaegse munitsipaalliikumise. Enamus linnade liite saadeti seejäärel laiali, mõnikord vägisi, ning taasloomisel oli nende poliitiline mõju palju väiksem. Seega tugevdas kuldbulla aadlit üldiselt linnade kahjuksarvelt.
 
[[Innocentius VI|Paavsti]] osalemineosatähtsus 1356. aasta kuldbullas oli põhimõtteliselt olematu, mis oli tähelepanuväärne [[paavst]]ide ja keisrite suhete ajaloos. Kui Karl IV koostas protseduuri Roomlaste kuninga valimiseks, ei maininud ta midagi valimistele paavsti kinnituse saamisest. Siiski ei protestinud paavst [[Innocentius VI]] seda, kuna vajas Karli toetust [[Visconti]] perekonna vastu. Paavst Innocentius VI ja keiser Karl IV head suhted jätkusid pärast 1356. aasta kuldbullat kuni paavsti surmani aastal 1362.
 
[[Habsburgid]], Luksemburgide pikaajalised rivaalid, ei saanud kuldbullaga midagi. Seetõttu andis Austria hertsog [[Rudolf IV (Austria)|Rudolf IV]] korralduse koostada ''[[Privilegium Maius]]'', võltsitud dokument, mis tähendastaotles [[Austria ertshertsogkond|Austria]] valitsejatele kuurvürstidega sarnase võimu andmist, nimetades nad hertsogitest ertshertsogiteks. Teisest küljest olid [[Wittelsbachi dünastia|Wittelsbachid]] sel ajal valijateks seatud kahekordselt, Reini kuurvürst ja Brandenburgi markkrahv. Siiski ei põhjustanud kuldbulla konflikti keiser Karl IV ning Wittelsbachi hertsogite [[Ludwig V (Baieri)|Ludwig V]] ja [[Stephan II (Baieri)|Stephan II]] vahel, kuigi dünastia [[Baieri]] haru ei saanud midagi.
 
==Vaata ka==