Kuramaa hertsogiriik: erinevus redaktsioonide vahel

'''Kuramaa hertsogiriik''' ehk '''Kuramaa ja Zemgale Hertsogiriik''' ([[ladina keel|ladina]] ''Ducatus Curlandiae et Semigalliae'') oli [[riik]] praeguse [[Läti]] alal [[Daugava]]st lõunas, hõlmatesmis hõlmas [[Kuramaa]] ja [[Zemgale]] piirkondi.

[[17. sajand]]il kuulus Kuramaa hertsogiriigile [[koloonia]]id väljaspool [[Euroopa]]t. NendeksNeed olid [[Tobago]] saar [[Lõuna-Ameerika]] rannikul ja [[Gambia jõgi|Gambia jõe]] suudmeala Lääne-[[Aafrika]]s.

===Hertsogiriik, Rzeczpospolita vasallina===

[[1561]]. aastal moodustati Kuramaa hertsogiriik, mis oli välispoliitiliselt järgnevad sajandid tihedalt seotud Poola-Leedu ehk [[Rzeczpospolita]]ga, oli [[Gotthard Kettler]]i poolt [[5. märts]]il 1562. aastal Riias Poola kuningale [[Stefan Batory]]le antud [[vasall]]ivandest sõltuvuses.

[[Aadlik]]e õigused olid Kuramaal nagu Rzeczpospolitaski suhteliselt laialdased. Neid kinnitas [[1617]]. aastal vastu võetud [[põhiseadus]] (''Formula regiminis''), mis kitsendas hertsogi volitusi ning andis olulisiolulised volitusivolitused [[Kuramaa rüütelkond|Kuramaa rüütelkonna]] [[Kuramaa rüütelkonna maapäev|maapäev]]ale ningja hertsogi nõukogule, mis moodustati [[maapäev]]a poolt. Üldiselt olid Kuramaa hertsogid suhteliselt nõrga valitsusvõimuga.

1583. aastal pärast hertsog Magnuse surma tekkinud [[võimuvaakum]]i ajal tekkis seni Magnuse valduses elanud rüütelkonna seas kaks mõjugruppi, kellest üks soovis liituda katoliku Kuramaa hertsogkonnaga Poola kuninga võimu alla (kuna Magnus oli asunud Poola kuninga vasalliks), teie osa aga soovis liituda Taani kuninga alluvuses olevasse protestantliku riiki. Piirkonnas võimu saamiseks pöördusid huvigrupid nii protestantliku Preisimaa kui ka katoliikliku Poola poole, kuid siiski toimus reaalne sõjategevus Kuramaale tunginud Poola vägede vahel Kuramaal. Sõjategevus lõppes alles 1585. aasta 15. aprillil''' '''1585 Poola ja Taani vahendusel sõlmitud [[Kronenborgi rahuleping]]uga. Rahulepingu alusel sai Taani 3000030 000 taalrit [[Piltene]] piirkonna maade eest, kuna aga antud summa tasus [[Brandenburg-Ansbach]]i markkrahv Georg Friedrich, kes valitses Preisimaad nõrgamõistusliku Albreht Friedrichi eest, siis langes Kuramaa Preisimaa ja koos sellega Preisimaa vasalliisanda Poola võimu alla. Osa Magnusele Kuramaal kuulunud maavaldusi aga müüdi suurmaavaldajatele: [[Embūte]] (saksa [[Amboten]]) – hertsog Kettleri vennapojale [[Wilhelm Kettler von Nesselrode]]le; [[Dundaga]] (saksa ''[[Dondangen]]'') metsarikkad piirkonnad Poola kuningriigi kantslerile vabahärra [[Martin von Berzewicz]]ile, kes selle varsti aga Levin von [[Bülow]]´ile edasi müüs; [[Vastseliina]] (saksa ''Neuhausen'') aga poolakas Pawel Wernikule.

Wilhelm Kettler saavutas abieluga Preisimaa hertsogi [[Albrecht Friedrich]]i tütre [[Sophie Preisimaalt|Sophiega]] oma valdustele taas Liivimaa sõja ajal [[Preisimaa]]le panditud [[Grobiņa]] piirkonna liitmise, kuid 1615. aastal pärast Wilhelmi poolt oma vastaste – Kuramaa rüütelkonna juhi Johann von [[Nolde]] poegade tapmist mõistis Poola kuninga poolt määratud kohus Wilhelmi pagendusse ja tema valdused tema venna Friedrichi omadega liitmisele. Wilhelm lahkus Kuramaalt ning asus algselt Rootsi kuninga [[Gustav Adolf]]i ja hiljem [[Stettin]]i hertsogi [[Bogislaus XIV]] juurde [[Pomeraania]]sse.

Pärast Wilhelm Kettleri pagendamist jätkas Poola kuninga poolt määratud komisjon Kuramaa riigi- ja valitsemiskorralduse revisjoni ning töötas välja järgnevateks sajanditeks hästi tegutseva haldusaparaadi (''Die Regimentsformel''). Hertsogiriigis moodustati kohaliku aadelkonna kõrgem omavalitsuskolleegium, kuhu kuulusid neli kõrgemat nõunikku (''Oberrate''): maa[[õukonnameister]]; [[kantsler]]; [[linnakrahv]]; [[maamarssal]], kellest ja täiendavalt lisatud õigusteadusega kursis olevatest juristidest koosnes ka kõrgem kohtuvõimuasutus [[õuekohus]] (''Hofgericht'' ehk ''Oberhofgericht'').

Friedrich Wilhelm Kettleri valitsemisajal käis Rootsi – [[Moskva tsaaririik|Moskva tsaaririigi]], ja [[Rzeczpospolita]]-[[Saksi hertsogiriik|Saksi]] vahel [[Põhjasõda]], mille käigus Kuramaa regentvalitseja osales [[Saksi kuurvürst]]i ja [[Poola kuningas|Poola kuninga]] [[August II]] vägedega rünnakus [[Rootsi Liivimaa]]le ning Riia piiramistes ([[Riia piiramine (1700)|1700]] ja [[Riia piiramine (1700–1701)|1700–1701]]). [[1701]]. aastal vallutasid Rootsi väed hertsogiriigi ning 1701/1702. aasta talve dislotseerusid Kuramaal. [[1705]]. aastal hõivasid hertsogiriigi [[Moskva tsaaririik|Moskva tsaaririigi]] väed, kuid järgmisel aastal langes see taas Rootsi vägede kätte.

Vene väed okupeerisid selle aga uuesti [[1709]]. aastal ning Venemaa tsaar [[Peeter I]], selleks et oma mõjuvõimu laiendada abielusidemetega Euroopas ja Vene Kuramaal põlistada, sundis [[Peeter I]] Friedrich Wilhelmit [[1710]]. aastal oma vennatütre [[Anna Ivanovna]]ga abielluma. Friedrich Wilhelm Kettleri ja [[Anna Ivanovna]] pulmad leidsidki asetpeeti [[Peterburi]]s 31. oktoobril [[vkj]]/ 11. novembril 1710. aastal ning pärast seda asus pruutpaar Kuramaa poole tagasiteele. Teel aga suri noor hertsog ootamatult, [[Kipen]]is [[Peterburi kubermang]]us. Tema abikaasast – hertsoginna Annast sai Kuramaa tegelik valitseja ja Anna Ivanovna valitses Kuramaad kuni 1730. aastani, mil ta kutsuti pärast keiser [[Peeter II]] surma Ülemsalanõukogu poolt Venemaa valitsejannaks.

===Hertsogiriik, Anna Ivanovnaga ===

Pärast Friedrich Wilhelm Kettleri surma tegi katseid tagasi saada Kuramaa hertsogi tiitlit varem [[Danzig]]isse põgenenud [[Ferdinand Kettler]], kelle troonipüüdlusi toetas ka [[Poola kuningas]]. Kuramaa hertsogiriigi trooni püüdsid saavutada abieluga Anna Ivanovnaga 1717. aastal [[Wettin]]ide valitsejadünastia [[Saksi-Weissenfelsi hertsogiriik|Saksi-Weissenfelsi hertsogiriigi]] [[Saksi-Weissenfelsi hertsog|hertsog]] [[Christian (Saksi-Weissenfels)|Christian]] ([[:de:Christian (Sachsen-Weißenfels)|de]]) ja seejärel 1726. aastal ka Poola kuninga [[August II]] ja Aurora Königsmarcki poeg [[Saksimaa]] krahv Moritz (1696–1750), kelle kandidatuuri kinnitas ka Kuramaa aadelkonna Maapäev hertsogiks, kuid teda ei kinnitanud Venemaa keisrinna [[Katariina I]]. Krahv Moritz püüdis võtta võimu jõuga Kuramaal pärast Katariina I surma ja Menšikovi ajutist võimukaotust, kuid taltsutatiteda taltsutasid Kuramaal asuvateasuvad Vene vägedeväed pooltja ningta pagendati [[1727]]. aasta augustis.

===Hertsogiriik, Bironite ja Saksimaa dünastia valitsejatega ===

Pärast Poola kuninga August II surma 1733. aastal, pakkus aga tema järglane [[August III]] Kuramaa valitsemist krahv [[Ernst Johann von Biron]]ile (1734. ja 1736. aastal), kuid kes võttis võimu Kuramaal üle 1737. aastal, pärast 82-aastase Ferdinand Kettleri surma, kes suri lastetuna. 1737. aasta juunikuusjuunis kinnitas ka [[Miitav]]is toimunud [[Kuramaa rüütelkonna maapäev]] Ernst Johann von Bironi (1690–1772) hertsogkonna valitsejana, eelistades teda samuti oma kandidatuuri esitanud krahv Moritzale.

Pärast Poola jagamist kuulutasid 17. märtsil 1795. aastal [[Kuramaa rüütelkond]] ja 18. märtsil [[Piltene rüütelkond]] senise Poola kuninga läänisõltuvuse kehtivuse kaotanuks ning palusid oma valitsejaks Venemaa keisrinna [[Katariina II]], sellest [[Peterburi]]s viibides teada saanud hertsog Karl Christian Joseph loobus (17)/28. märtsil 1795. aastal hertsogi tiitlist ning lahkus igaveseks oma hertsogiriigist.