Rzeczpospolita: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Eemaldasin korduvaid linke artiklisõnadelt. |
P Linkide korrigeerimine ja kirjaviga. |
||
90. rida:
[[16. sajand]]i teisel poolel teravnesid [[konfessioon]]ide vahelised pinged ühes [[vastureformatsioon]]i hoogustumisega kogu Euroopas. Alles 16. sajandi lõpukümnenditel, kuningate Stefan Bathory ja Sigismund III valitsusajal, saavutas Poolas mõjuka positsiooni rekatoliseerimise põhijõudusid, [[jesuiitide ordu]]. Oma võimsuse tippu jõudnud Poola-Leedu suurriigis haaras [[Rooma-Katoliku Kirik]] üha kesksema rolli keskvõimu kindlustamisel ja laiendamisel. Kuningas [[Zygmunt III Waza]] valitsemisajal, kreekakatoliku kirikukoguduste kirikukogul [[Brest-Litovsk]]is lepiti kokku 33 tingimust, mille alusel kogudused tunnistavad Rooma paavsti ülimuslikkust: teoloogilised põhimõtted, [[Kirikuslaavi keel|vanaslaavi]] kirikuteenistuse keele säilimine, [[Julianuse kalender|Julianuse kalendri]] säilitamine kirikutähtpäevade tähistamisel ja vaimulike õigus pereelule jt<ref>Э. Андерсен, [http://www.conflicts.rem33.com/images/Ukraine/Uniatstwo_R.htm ПРАВОСЛАВНЫЕ КАТОЛИКИ: КРАТКИЙ ЭКСКУРС В ИСТОРИЮ УКРАИНСКО-БЕЛОРУССКОГО УНИАТСТВА]</ref>. [[23. detsember|23. detsembril]] 1595. aastal kinnitas paavst dekreediga (''Magnus Dominus et laudabilis'') need punktid. [[1596]]. aastal moodustasid Rzeczpospolita territooriumil asuvate ukrainlaste ja valgevenelaste [[kreekakatoliku kirik]]u kogudused [[Bresti unioon]]iga [[Rooma paavst]]ile ja [[Roomakatoliku kirik]]ule alluva [[uniaadikirik]]u - [[Valgevene Kreekakatoliku Kirik|Valgevene]] ja [[Ukraina Kreekakatoliku Kirik]]u. Uniooniga mitteühinenud õigeusu kirikukoguduste vara suures osas konfiskeeriti ja tegevust takistati. Tegevust jätkas vaid [[vene õigeusk|vene õigeusu]] [[Lvivi piiskopkond]] ja Poola keskvõimu poolt nõrgalt kontrollitud [[Zaporižžja (ajalooline piirkond)|Zaporižžja]] ning iseseisvates linnades. Vene õigeusu metropoolia Kiievis, taastati [[1621]]. aastal ning seejärel ka piiskopkonnad [[Przemyśl]]is, [[Połack]]is, [[Vladimir]]is, [[Lutsk]]is, [[Chełm]]is ja [[Pinsk]]is.
Poola–Leedu oli erand kogu Euroopas, kus tollal [[ususõda|ususõjad]] möllasid. Usuvabadus kehtis Poola–Leedus kuni riigi lõpuni. Seetõttu otsisid Poola–Leedus varjupaika kõige radikaalsemad sektid, kes oma kodumaalt usulise tagakiusamise eest põgenesid. Näiteks [[paavst]]i [[legaat]] [[
Usuvabadusega käisid kaasas [[sõnavabadus|sõna]]- ja [[trükivabadus]]. [[Tsensuur]] oli Poola–Leedus väga nõrk.
131. rida:
[[1. juuli]]l [[1569]] sõlmiti Lublini unioon, millega [[Poola kuningriik]] ning [[Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik]] moodustasid [[personaalunioon]]i kaudu ühtse riigi. Poola kuningas oli ühtlasi [[Leedu suurvürst]]. Riiki juhtis Poola ja Leedu alade šlahta poolt valitav kuningas ning valitses ühine [[Seim (Rzeczpospolita)|Sejm]], [[Varssavi]]s. Leedu vürstiriigi aladest [[Podoolia]]st, [[Volõõnia]]st ja [[Ukraina ajalugu|Ukraina]] aladest moodustati [[Poola kuningas|Poola kuninga]] valdused, [[Poola krooni maad]], kuna Poola ja Leedu alad olid jube eelnevalt muutunud kohalike [[magnaat]]ide ja šlahta maksuvabadeks pärusvaldusteks. Unioonilepinguga sõlmiti ka Poola-Leedu sõjaline kaitse- ja liiduleping, millega kohustusti alustama sõdu ja sõlmima rahulepinguid vaid ühiselt. Samas säilitasid mõlemad osapooled oma autonoomia, riigikassa, sõjaväe ning kohaliku korralduse. Uniooniga moodustatud ühine sejm ja riigivalitsemises osalemiseks eelduseks seatud katoliku usutunnistusse üleminek, soodustas Leedu ja leedu alade [[litviinid|slaavi elanikkonna]] aadelkonna [[poloniseerimine|poloniseerumist]] ja Lääne-Euroopa mõjudega Poola kultuuriruumi sulandumist.
[[16. sajand]]il kujunes Rzeczpospolitas välja [[seisus]]lik [[monarhia]], milles domineeris [[šlahta]] eesotsas [[magnaat]]idega. [[1501]]. ja [[1505]]. aasta [[seadus]]tega sattus valitav [[Poola kuningas]] täielikku sõltuvusse [[Seim (Poola)|Seimist]], aastast [[1573]] valiti kuningaid kogu [[šlahta]] osavõtul (''[[electio viritim]]''). Viimase pärijateta, [[Jagelloonid]]est valitseja ([[Zygmunt II August]]) surma järel (1572), valiti šlahta poolt [[Poola kuningas|Poola kuningatroonile]] välismaiseid valitsejaid ([[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma]] [[Maximilian II (Saksa-Rooma keiser)|Maximilian II]] (1573–1574) ja Prantsuse [[Henri III|Henry]] (1573–1574), Transilvaania [[Stefan Batory]] ([[1576]]–[[1586]]), Rootsi [[Sigismund III Vasa]] ([[1592]]–[[1599]]) ning
Rzeczpospolita [[ekspansioon]] suundus põhja ja itta: kuningad [[Zygmunt II August]] ([[1548]]–[[1572]]), [[Stefan Batory]] ([[1576]]–[[1586]]) ja [[Zygmunt III]] Waza ([[1587]]–1632) liidendasid [[Vene-Poola sõda|sõdades]] [[Moskva tsaaririik|Moskva tsaaririigiga]] ([[Liivimaa sõda]], [[Vene-Poola sõda (1562–1582)]]) tulemusel 1561 [[Kuramaa hertsogiriik|Kuramaa]] ja 1582 [[Liivimaa hertsogkond|Liivimaa hertsogkonna]]. [[Venemaa pärilussõda|Venemaa pärilussõja]] ja [[Segaduste aeg|Segaduste ajal]] ([[1609]]–[[1618]] [[dmitriaad]]id) oli Poola kuningapoeg [[Władysław IV Waza]] [[Moskva tsaar]], [[27. september|27. septembrist]] [[1610]] – [[4. november|4. novembrini]] [[1612]], ning mille tulemusel liideti riigiga [[Smolensk]]i, [[Tšernigiv]]i jt. alad ([[Deulino vaherahu]] 1618).
143. rida:
[[Preisimaa kuningriik|Preisimaa]] algatusel toimus [[1772]] [[esimene Poola jagamine]] Venemaa keisririigi, Preisi kuningriigi ja [[Austria ertshertsogiriik|Austria ertshertsogiriigi]] juhitud Saksa-Rooma riigi vahel.
[[18. sajand]]il, [[August II]] Tugeva poolt alustatud Rootsi-vastases [[Põhjasõda|Põhjasõjas]] langes Rzeczpospolita [[1702]]–[[1709]] Rootsi [[okupatsioon]]i alla. August II püüded rajada [[absolutism|absolutistlikku]] Poola-[[Saksimaa kuurvürstiriik|Saksi]] [[personaalunioon]]iga ühisriiki põrkasid šlahta vastuseisule ja Venemaa keisririigi sekkumisele. Pärast August II-e surma 1733. aastal, tekkis Poolas August II poja [[August III (Poola)|August III]] ja
18. sajandi keskpaiku hakkas majandus elavnema, kuid [[Czartoryski]]te magnaadisuguvõsa ei suutnud [[1764]]–[[1766]] riiki oluliselt [[reform]]ida. 1766. aastal, August III surma järel, kes oli viimane [[Poola kuningas]] ja [[personaalunioon]]iga
==Rzeczpospolita jagamised==
Kuninga
[[Tadeusz Kościuszko]] juhitud [[Kościuszko ülestõusu]] mahasurumisele [[Aleksander Suvorov]]i vägede poolt järgnes 1795 [[kolmas Poola jagamine]] Venemaa keisririigi, Austria ertshertsogiriigi juhitud Saksa-Rooma riigi ja Preisi kuningriigi vahel; see tegi Poola [[iseseisvus|sõltumatusele]] lõpu 12 aastaks, kuni [[Varssavi hertsogiriik|Varssavi hertsogiriigini]].
|