Vikipeedia

Provence: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
P inglisekeelne > ingliskeelne
PResümee puudub
4. rida:
[[Pilt:Provence street.jpg|pisi|upright| Tüüpiline Provence'i kõrvaltee, ääristatud [[plataan]]idega]]
 
'''Provence''' (provansi: ''Provença'' klassikalise normi järgi või ''Prouvènço'' [[Mistrali norm]]i järgi) on piirkond Kagu-Prantsusmaal Vahemere ääres, külgnedes Itaaliaga. See on osa [[Provence-Alpes-Côte d'Azur]]'i [[Prantsusmaa piirkonnad|piirkonnast]]. Traditsiooniline Provence'i piirkond vastab [[Var]]'<nowiki/>i, [[Vaucluse]]'i, [[Bouches-du-Rhône]]'i, [[Alpes-de-Haute-Provence]]'i, [[Alpes-Maritimes]]'i ja osaliselt [[Hautes-Alpes]]'i departemangudele. [[Rooma riik|Roomlased]] tegid piirkonda esimese Rooma provintsi Alpide taga, ''Provincia Romana'', sellest ka tänapäevane nimi.
 
== Ajalugu ==
14. rida:
[[Pilt:Celtic Stone in Draguignan - Provence - France.JPG|pisi| Pronksiaegne dolmen (2500–900 eKr) [[Draguignan]]'i lähistel]]
 
Provence'i rannikul on mõned varaseimad tuntud inimasustuse kohad Euroopas. Lihtsad kivist tööriistad dateerituna 1–1,05 miljonit aastat eKr leiti [[Grotte du Vallonnet]]'ist [[Roquebrune-Cap-Martin]]<nowiki/>i lähistel, [[Monaco]] ja [[Menton]]'i vahel. Palju keerukamad tööriistad, töödeldud kivi mõlemalt küljelt ja dateeritud 600 000 eKr, leiti Escale koopast Saint Estėve-Jansonis, ning tööriistad aastast 400 000 eKr ja mõned esimesed lõkkekohad Euroopaas leiti [[Terra Amata]]<nowiki/>s Nice'is. [[Keskmine paleoliitikum|Keskmise paleoliitikumiga]] (300 000 eKr) ja [[hiline paleoliitikum|hilise paleoliitikumiga]] (30 000–10 000 eKr) dateeritud tööriistad avastati [[Jardin Exotique de Monaco|Jardin Exotique'i]] koopas [[Monaco]]'<nowiki/>s.
 
Paleoliitiline periood Provence'is nägi suurt kliimamuutust koos kahe jääaja saabumise ja lahkumisega ning dramaatilist muutust merepinna tasemes. Paleoliitilise perioodi alguses oli merepinna tase Lääne-Provence'is 150 meetrit kõrgemal kui tänapäeval. Paleoliitikumi lõpuks langes see 100–150 meetrit madalamale kui tänapäeval. Provence'i varajaste asukate elukoopad ujutati tõusva merevee taseme tõttu regulaarselt üle või jäid merest kaugele ja pühiti erosiooni poolt minema.
39. rida:
Esimene kreeklaste püsiasustus oli Massalia, asutatud tänapäeva [[Marseille]] kohale umbes aastal 600 eKr kolonistide poolt, kes tulid [[Phokaia]]st (nüüd [[Foça]] Türgis) [[Väike-Aasia]] [[Egeuse meri|Egeuse]] rannikul. Teine laine koloniste saabus umbes aastal 540 eKr, kui Phokaia [[Iraani ajalugu|pärslaste]] poolt hävitati.
 
Massaliast sai üks suuremaid kaubasadamaid antiikmaailmas. Selle kõrgajal, 4. sajandil eKr, oli seal rahvast umbes 6000 asukat, kes elasid umbes 50 hektari suurusel müüriga ümbritsetud alal. Seda valitseti kui aristokraatlikku vabariiki 600 rikkaimarikkama kodaniku koosoleku poolt. Seal oli suur Delfi [[Apollon]]i kultuse tempel mäetipul sadama kohal ja Ephesose [[Artemis]]e kultuse tempel linna teises otsas. Massalias vermitud drahme on leitud kõigis liguuri-keldi Gallia osades. Kaupmehed Massaliast sisenesid sügavale Prantsusmaa sisemaale piki [[Durance]]'i ja Rhône'i jõgesid ning rajasid kaubateed sügavale Galliasse ja Šveitsi ja Burgundiasse ja isegi nii kaugele põhja kui Läänemere äärde. Nad vedasid oma toodangut; kohalikud veinid, soolatud sealiha ja kala, aromaatsed ja ravimtaimed, korallid ja kork.
 
Massalialased rajasid ka rea väikseid kolooniaid ja kaubapunkte piki rannikut, millest hiljem said linnad; nad asutasid ''Citharista'' ([[La Ciotat]]), ''Tauroeis'' (Le Brusc), ''Olbia'' ([[Hyères]]'i lähistel), ''Pergantion'' (Breganson), ''Caccabaria'' ([[Cavalaire-sur-Mer|Cavalaire]]), ''Athenopolis'' ([[Saint-Tropez]]), ''Antipolis'' ([[Antibes]]), ''Nikaia'' ([[Nice]]) ja ''Monoicos'' ([[Monaco]]). Nad asutasid sisemaised linnad ''Glanum'' ([[Saint-Rémy-de-Provence|Saint-Remy]]) ja ''Mastrabala'' ([[Saint-Blaise (Alpes-Maritimes)|Saint-Blaise]]).
63. rida:
=== Kristluse saabumine Provence'i (3.–6. sajand) ===
 
On palju legende varajastest kristlastest Provence'is, kuid neile on raske kinnitust leida. On dokumenteeritud, et Provence'i Rooma linnades oli kirikuid ja piiskoppe organiseeritud juba 3. ja 4. sajandil; [[Arles]]'is aastal 254, [[Marseille]]'s aastal 314, [[Orange (Vaucluse)|Orange]]'is, [[Vaison-la-Romaine|Vaison]]'is ja [[Apt (Vaucluse)|Apt]]'is aastal 314, [[Cavaillon]]'is, [[Digne-les-Bains|Digne]]'is, [[Embrun (Hautes-Alpes)|Embrun]]'is, [[Gap (Hautes-Alpes)|Gap]]'is ja [[Fréjus]]'<nowiki/>is 4. sajandi lõpus, [[Aix-en-Provence]]'is aastal 408, [[Carpentras]]'is, [[Avignon]]'is, [[Riez]]'is, [[Cimiez]]'is (tänapäeval [[Nice]]'i osad) ja [[Vence]]'is aastal 439, [[Antibes]]'is aastal 442, [[Toulon]]'is aastal 451, [[Senez]]'<nowiki/>is aastal 406, [[Saint-Paul-Trois-Châteaux]]'s aastal 517 ja [[Glandèves'i piiskopkond|Glandèves]]'is aastal 541. Vanim kristlik struktuur, mis veel Provence'is töötab, on Fréjus'i katedraali baptisteerium 5. sajandist. Umbes samal ajal 5. sajandil asutati esimesed kaks kloostrit Provence'is, [[Lérins'i klooster]] saarel Cannes'i lähistel ja [[Saint-Victor'i klooster (Marseille)|Saint-Victor'i klooster]] Marseille's.
 
=== Germaanlaste sissetungid, Merovingid ja Karolingid (5.–9. sajand) ===
105. rida:
14. sajand oli kohutav aeg Provence'is ja kogu Euroopas: Provence'i rahvastik oli olnud umbes 400 000 inimest; [[Must Surm]] (1348–1350) tappis 15 000 inimest Arles'is, poole linnarahvast, ja vähendas suuresti kogu piirkonna rahvastikku. Prantsuse armee kaotus [[Saja-aastane sõda|Saja-aastases sõjas]] sundis Provence'i linnu ehitama müüre ja torne enda kaitseks endiste sõdurite armeede vastu, kes laastasid maapiirkondi.
 
Provence'i Anjou valitsejatel olid ka rasked ajad. Kuninganna [[Giovanna I (Napoli)|Giovanna I]] (1343–1382) võimule vastuseisuks kutsuti kokku Provence'i aadlike, usuliidrite ja linnajuhtide koosolek. Ta mõrvati aastal 1382 oma nõbunõo ja pärija [[Carlo III (Napoli)|Carlo di Durazzo]] poolt, kes algatas uue sõja, mis viis aastal 1388 [[Nice|Nizza]], [[Puget-Théniers|Poggetto Tenieri]] ja [[Barcelonnette]]'i eraldumisele Provence'ist ja nende liitmisele [[Savoia]] territooriumidega. Aastatel 1388–1526 oli selle Savoia dünastia omandatud uue ala nimi ülejäänud Provence'i järgi ''Terres Neuves de Provence''. Pärast aastat 1526 võttis see ametlikult nimeks ''Nizza krahvkond''.
 
=== Hea kuningas René, Provence'i viimane valitseja ===
140. rida:
[[Pilt:Marche des Marseillois.jpg|pisi|left| [[Marseljees]] 1792]]
 
Provence andis ka perioodi kõige meeldejäävama laulu, [[marseljees]]i. Kuigi laulu kirjutas algselt aastal 1792 [[Strasbourg]]'<nowiki/>i kodanik [[Claude-Joseph Rouget de Lisle]] ja see oli algselt Reini revolutsioonilise armee sõjalaul, sai see kuulsaks, kui seda laulsid Pariisi tänavatel Marseille' vabatahtlikud, kes olid kuulnud, kuidas Marseille's laulis seda noor vabatahtlik [[Montpellier]]'st, François Mireur. See muutus kõige populaarsemaks revolutsioonilauluks ja aastal 1879 sai Prantsusmaa riigihümniks.
 
Revolutsioon oli Provence'is vägivaldne ja verine nagu ka muudes Prantsusmaa osades. 30. aprillil 1790 piirati Saint-Nicolas' kindlust Marseille's ja palju sõdureid tapeti. 17. oktoobril 1791 leidis aset rojalistide ja usutegelaste tapmine Avignoni paavstide palee vangla jäähoidlas (''glaciere'').
 
Kui radikaalsed [[montanjaarid]] võtsid mais 1793 [[Žirondiinid]]elt võimu, puhkes Avignonis, Marseille's ja Toulonis tõeline vasturevolutsioon. Revolutsiooniline armee [[Jean-François Carteaux|kindral Carteaux]] juhtimisel taasvallutas Marseille augustis 1793 ja nimetas selle "Nimetuks linnaks" (''Ville sans Nom''). Toulonis andsid revolutsiooni vastased 28. augustil 1793 linna üle Briti ja Hispaania laevastikule. Revolutsiooniline armee piiras Briti positsioone neli kuud (vaata [[Touloni piiramine]]) ja alistas lõpuks tänu noore suurtükiväe komandöri [[Napoleon I|Napoleon Bonaparte'i]] ettevõtmisele britid ja ajas nad detsembris 1793 linnast välja. Umbes 15 000 rojalisti põgenes koos Briti laevastikuga, kuid 500–800 7000-st mahajäänust lasti Champ de Marsil maha ja Toulon sai nimeks Port la Montagne.
 
Montanjaaride langusele juulis 1794 järgnes uus, revolutsionääridele suunatud [[valge terror]]. Rahu taastati alles aastal 1795 Napoleoni võimule tõustes.
162. rida:
Raudtee ühendas Pariisi Marseille'ga (1848) ja siis Touloni ja Nice'iga (1864). Nice, [[Antibes]] ja Hyères muutusid populaarseteks talikuurortiteks Euroopa kuningakodadele, sealhulgas [[Victoria (Suurbritannia)|kuninganna Victoria]]. Napoleon III ajal kasvas Marseille rahvastik 250 000 inimeseni, sealhulgas väga suur Itaalia kogukond. Touloni rahvaarv oli 80 000. Suured linnad nagu Marseille ja Toulon nägid kirikute, ooperimajade, suurte puiesteede ja parkide ehitamist.
 
Pärast Louis Napoleoni langust kaotuse järel [[Prantsuse-Preisi sõda|Prantsuse-Preisi sõjas]] püstitati Marseille tänavatele barrikaadid (23. märts 1871) ning Gaston Cremieux juhitud ja [[Pariisi Kommuun]]ist innustatud kommunaarid võtsid linna üle kontrolli. Kommuun purustatipurustas armee poolt ja Cremieux hukati 30. novembril 1871. Kuigi Provence oli üldiselt konservatiivne, valis see sageli reformimeelseid juhte; peaminister [[Léon Gambetta]] oli Marseille vürtspoodniku poeg ja tulevane peaminister [[Georges Clemenceau]] valiti aastal 1885 saadikuks Var'ist.
 
19. sajandi teine pool nägi [[provensaali dialekt]]i ja kultuuri taaselustamist, eriti traditsioonilistes maapiirkondades, ajendatuna [[Frédéric Mistral]]i juhitud kirjanike ja luuletajate liikumise ''Félibrige'' poolt. Mistral saavutas kirjandusliku edu oma poeemiga ''Miréio'' (prantsuse ''Mireille''); teda premeeriti aastal 1904 [[Nobeli kirjandusauhind|Nobeli kirjandusauhinnaga]].
170. rida:
Maailmasõdade vahel oli Provence kibedalt jagatud konservatiivseteks maapiirkondadeks ja radikaalseteks suurteks linnadeks. Marseille's olid laialdased streigid aastal 1919 ja Toulonis olid rahutused aastal 1935.
 
Pärast Prantsusmaa kaotust Saksamaale juunis 1940 jagati Prantsusmaa okupeeritud tsooniks ja vabaks tsooniks, Provence jäi vabasse tsooni. Osa Ida-Provence'stist okupeeriti Itaalia poolt. Kollaboratsionism ja passiivne vastupanu andsid järkjärgult teed palju aktiivsemale vastupanule, eriti pärast natsi-Saksamaa tungimist Nõukogude Liitu juunis 1941, ja kommunistlik partei muutus vastupanus aktiivseks. Vastupanuliikumise Vaba Prantsusmaa juhi [[Charles de Gaulle]] saadik [[Jean Moulin]] visati 2. jaanuaril 1942 langevarjuga [[Eygalières]]'i [[Bouches-du-Rhône]]'is, et ühendada erinevad vastupanuliikumised kogu Prantsusmaal sakslaste vastu.
 
Novembris 1942, pärast Liitlaste randumist Põhja-Aafrikas ([[operatsioon "Tõrvik"]]), okupeerisid sakslased kogu Provence'i ([[operatsioon "Attila"]]) ja suundusid siis Touloni ([[operatsioon "Anton"]]). Prantsuse merevägi Toulonis saboteeris oma laevad, et need ei langeks sakslaste kätte.
182. rida:
Pärast sõja lõppu oli Provence silmitsi tohutu ülesandega parandada ja üles ehitada eriti sõja aja hävitatud sadamad ja raudteed. Osana sellest jõupingutusest ehitati Marseille's aastatel 1947–52 esimene moodne raudbetoonist kortermaja, [[Le Corbusier]] ''[[Unité d'Habitation]]''. Aastal 1962 võttis Provence vastu suure hulga Prantsuse kodanikke, kes lahkusid Alžeeriast pärast selle iseseisvumist. Sellest ajast alates elab suur Põhja-Aafrika kogukond suurte linnade, eriti Marseille ja Touloni sees ja ümber.
 
1940. aastatel tegi Provence läbi kultuurilise uuestisünni, koos [[Avignoni teatrifestival]]i asutamisega (1947), [[Cannes'i filmifestival]]i taasavamisega (algas aastal 1939) ja paljude muude suurte sündmustega. Uute maanteede ehitamisega, eriti Pariisi-MarseillePariisi–Marseille kiirtee, mis avati aastal 1970, sai Provence massiturismi sihtpaigaks üle kogu Euroopa. Paljud eurooplased, eriti britid, ostsid Provence'is suvilaid. [[TGV]] ülikiirete rongide tulemine lühendas reisi Pariisist Marseille'sse vähem kui neljale tunnile.
 
20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses olid Provence'i elanikud raskustes lepitada majanduslik areng ja rahvastiku kasv sooviga säilitada loodus ja kultuur, mis teeb Provence'i unikaalseks.
207. rida:
Rhône'i lisajõgi Durance saab alguse Alpidest [[Briançon]]i lähistel. See voolab edelasse läbi [[Embrun (Hautes-Alpes)|Embrun]]i, [[Sisteron]]i, [[Manosque]]'i, [[Cavaillon]]i ja [[Avignon]]i, kus see ühineb Rhône'iga.
 
[[Verdon (jõgi)|Verdon]] on Durance'i lisajõgi, mis algab 2400 m kõrguselt Edela-Alpides Barcelonette'i lähistel ja voolab 175 km edelasse läbi [[Alpes-de-Haute-Provence]]'i ja [[Var]]'<nowiki/>i departemangu, enne kui ühineb Durance'iga [[Vinon-sur-Verdon]]i lähistel, [[Manosque]]'st lõunas. Verdon on hästi tuntud oma [[kanjon]]i [[Gorges du Verdon]] poolest. See lubjakivikanjon, kutsutud ka "Verdoni suureks kanjoniks", 20 km pikune ja rohkem kui 300 m sügav, on populaarne ronimiseks ja vaatamisväärsuseks.
 
[[Var (jõgi)|Var]] algab Col de la Cayolle'i lähistel (2326 m) [[Mereäärsed Alpid|Mereäärsetes Alpides]] ja voolab 120 km peamiselt kagusse, suubudes Nice'i ja [[Saint-Laurent-du-Var]]'i vahel Vahemerre. Enne Nice'i tagastamist Prantsusmaale aastal 1860 oli Var Prantsusmaa idapiiriks Vahemere ääres. Var on unikaalne juhtum Prantsusmaal, kus jõgi annab departemangule nime, kuid ei voola läbi selle departemangu (departemangu piiridesse hiljem tehtud muudatuste tõttu).
231. rida:
[[Pilt:Alpilles landscape.jpg|thumb|[[Alpilles]]i maastik Le Destet' lähistel.]]
 
[[Alpilles]] on väikeste mägede ahelik, mis paikneb umbes 20 km Avignonist lõunas. Kuigi see ei ole tegelikult kõrge – vaid 387 m oma kõrgeimas punktis – paistab Alpilles silma, kuna tõuseb järsult [[Rhône]]'i oru tasandilt. Ahelik on umbes 25 km pikk ja 8–10 km lai, kulgedes ida-läänesuunalisenaida–läänesuunalisena Rhône'i ja Durance'i jõgede vahel. Alpilles'i maastik on üks kuivemaid [[lubjakivi]] tippe, mis eraldatud kuivade orgudega.
 
[[Pilt:Paul Cézanne 107.jpg|thumb|''[[Mont Sainte-Victoire (Cézanne)|Mont Sainte-Victoire]]'', Paul Cézanne]]
243. rida:
Maures'i massiiv lasub umbes 60 km piki rannikut ja ulatub sisemaale umbes 30 km. Põhjas piirneb see alamikuga, mida järgivad riigimaanteed 97 ja 7 ning raudtee liin Touloni ja Nice'i vahel. Lõunas lõpeb see järsult Vahemerega, moodustades murtud ja järsu rannajoone.
 
[[Saint-Tropez]]'i poolsaar on Maures'i massiivi osa üheskoos Giens'i poolsaare ning [[Îles d'Hyères|Hyères]]'i, [[Porquerolles]]'i, Port-Cros'iCrosi ja [[île du Levant|Levant]]'i avameresaartega. Sicié neem Toulonist läänes, samuti [[Tanneron]]i massiiv, kuuluvad geoloogiliselt Maures'i massiivi.
 
{{-}}
337. rida:
[[Pilt:SidonieGabrielleColette.jpg|thumb|upright|[[Colette]]]]
 
* [[Alphonse Daudet]] (1840–1897) oli tuntuim prantsuse kirjanik Provence'ist 19. sajandil, kuigi ta elas enamstienamasti Pariisis ja [[Draveil|Champrosay]]'s. Ta oli tuntud oma ''Lettres de mon moulin'' (Kirjad minu veskist) (1869) ja ''Tartarin de Tarascon'' triloogia (1872, 1885, 1890) poolest. Tema loost ''L'Arlésienne'' (1872) tehti kolmevaatuseline näidend [[Georges Bizet|Bizet]]' muusikaga.
* [[Marcel Pagnol]] (1895–1970), sündinud Aubagne'is, on tuntud nii filmitegijana kui ka oma kirjapandud lapsepõlvelugude ''Le Château de la Mere'', ''La Gloire de mon Pere'' ja ''Le Temps des secrets'' poolest. Ta oli esimene filmitegija, kellest sai [[Prantsuse Akadeemia]] liige aastal 1946.
* [[Colette]] (Sidonie-Gabrielle Colette) (1873–1954), kuigi ta ei olnud Provence'ist pärit, muutus ta eriti seotuks [[Saint-Tropez]]'ga. Pärast Teist maailmasõda juhtis ta komiteed, mis jälgis, et sõjas tugevalt purustatud küla taastataks selle algses ilus ja moel.
366. rida:
 
* Saksafonikontsert ''Tableaux de Provence'' (Provence'i pildid), Paule Maurice.
* Ooper ''Mireille'', [[Charles Gounod]], Frédéric Mistral'iMistrali poeemi ''Mireio'' ainetel.
* [[Georges Bizet]], ''L'Arlésienne'' saatemuusikat mängis Alphonse Daudet.
* [[Darius Milhaud]], ''Suite Provençale''
411. rida:
* [[Nicolas de Staël]] (1914–1955). Elas Nice'is ja [[Antibes]]'is.
* [[Yves Klein]] (1928–1962);[[Nice]]'ist pärit, peetakse oluliseks tegelaseks sõjajärgses Euroopa kunstis.
* [[Sacha Sosno]] (1937-1937– ); Prantsuse maalikunstnik ja skulptor, kes elas ja töötas [[Nice]]'is.
 
== Film ==
480. rida:
Veinisort katab 20 300 hektarit. 80% toodangust on roosa vein, 15% on punane vein ja 5% valge vein.
 
* '''AOC Coteaux d'Aix-en-Provence'''. See AOC klassifikatsioon on aastast 1985. Aix' veine tootsid algselt Rooma leegionide veteranid 1. sajandil eKr ja edendati 15. sajandil Provence'i viimase valitseja [[René (Anjou)|René]] poolt. EnamusEnamik viinamägesid hävitati viinapuutäi poolt 19. sajandil ja need taastusid väga aeglaselt. Põhilised punastes ja roosades veinides kasutatavad viinamarjad on grenache, [[mourvèdre]], [[cinsault]], [[syrah]], [[counoise]], [[carignan]] ja [[cabernet sauvignon]]. Valgetes veinides kasutatavad on peamiselt [[bourboulenc]], clairette, [[grenache blanc]] ja vermentino. Tootmises on 4000 hektarit. 70% veinidest on roosad, 25% punased ja 5% valged veinid.
* '''AOC Coteaux varois en Provence''' on hiljutine AOC Provence'is. Nime Coteaux Varois kasutati esmakordselt aastal 1945 ja sai AOC aastal 1993. Nimi muudeti Coteaux Varois en Provence aastal 2005. Põhilised punastes veinides kasutatavad viinamarjad on grenache, cinsault, [[mourvèdre]] ja [[syrah]]. Valgetes veinides kasutatavad on clairette, grenache blanc, rolle blanc, sémillon blanc ja ugni blanc. Veinisort katab 2200 hektarit. See toodab 80% roosasid, 17% punaseid ja 3% valgeid veine.
 
503. rida:
[[Petank]], üks [[keegel|keegli]] vorm, on populaarne sport, mida mängitakse linnades ja külades üle kogu Provence'i. Mängu juured on iidsed, tulles Vana-Egiptusest, Vana-Kreekast ja Vana-Roomast, kes olla selle Provence'i toonud. Sport oli väga populaarne keskajal üle kogu Euroopa, tuntud kui [[murukeegel]].
 
Spordi atleetlikum versioon ''jeu provençal'' oli populaarne üle kogu Provence'i 19. sajandil – seda versiooni on kirjeldatud oma romaanides ja mälestustes Marcel Pagnol; mängijad jooksid enne palli viskamist kolm sammu ja see sarnanes kohati baletiga. Mängu moodne versioon loodi aastal 1907 [[La Ciotat]]' linnas endise ''jeu provençal'' meistri Jules HuguesHuguesi poolt, kes ei saanud reuma tõttu mängida. Ta töötas välja uue reeglistiku, kus väljak oli palju väiksem ja mängijad ei jooksnud enne palli viskamist, vaid jäid väikese ringi sisse jalad kõrvuti. See andis mängule nimeks ''lei peds tancats'', kohalikus murrakus "jalad koos". Esimene turniir mängiti La Ciotat's aastal 1910. Esimesed teraskuulid võeti kasutusele aastal 1927.
 
Eesmärgiks on visata pall nii lähedale kui võimalik väiksemale pallile, mida kutsutakse snadiks, (sellist viset kutsutakse ''faire le point'' või ''pointer''); või lüüa eemale vastase palle, mis on snadi lähedal (seda kutsutakse ''tirer''). Mängijad võistlevad üks-teiseühe vastu (''tête-à-tête''), kahestes võistkondades (''doublettes'') või kolmestes võistkondades (''triplettes''). Eesmärgiks on saada 13 punkti. Punkti annab snadile lähim pall. Mängija heidab palle, kuni saab punkti (''reprenne le point''), kui pall on snadile lähim. Iga pall ühelt tiimilt, kui teise tiimi palle ei ole snadile lähemal, loetakse punktiks. Punktid loetakse kokku, kui mõlema tiimi kõik pallid on visatud.
 
== Geneetika ==
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Provence"