Taani valdused Eestis: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
1. rida:
'''Taani valdused Eestis''' olid 13. sajandi alguses Taani kuninga [[Valdemar II]] poolt [[Läänemere ristisõjad|Läänemere ristisõdade]] käigus vallutatud ning seejärel [[Taani kuningriik|Taani kroonile]] kuulunud maa-alad Põhja-Eestis.
{{toimeta}}{{keeletoimeta}}
{{Sisukord paremale}}
10. rida:
1219. aasta suvel saabusid koos Taani kuninga [[Waldemar II]] ja taani laevastikuga [[Revala|Revala maakonnas]] ja asusid [[Lyndanise]]sse suur hulk kõrgeid ilmalikke ja vaimulikke ametimehi: Peapiiskop [[Anders Sunesen]] ([[Lundi peapiiskopkond|Lundi peapiiskopkonna]] [[peapiiskop]] ja paavst [[Innocentius III]] poolt määratud [[Rooma paavsti legaat Põhjamaades]]), kolm piiskoppi, [[Eestimaa piiskop]] [[Theoderich (Eestimaa piiskop)|Theoderich]] ning Taani kuninga [[vasall]], [[lõunaslaavlased|slaavlaste]] [[vürst]] [[Wizzlaus]] (''Wenezlaus'').
 
Kuningas Waldemar II-le oli Rooma paavst [[Honorius III]] 19. oktoobril 1218. aastal antud [[bulla]]ga andnud õiguse liita oma valdustega ja allutada kiriklikult kõik alad, mis tema relvadega võidetud<ref>Rebane, P. Denmark, the papacy and the christianization of Estonia.
Rmt: Gli inizi del cristianesimo in Livonia-Lettonia. Atti del Colloquio Internationale di Storia Ecclesiastica, in occasione dell´ VIII centenario della Chiesa in Livonia (1186–1986). Roma, 24–25 Giugno 1986. Libreia Editrice Vaticana. Città del Vaticano, 194–195</ref>.
[[File:Scandinavia1219.png|pisi|Taani kuninga valdused ja Skandinaavia 1219]]
22. rida:
 
====Ülestõus 1222–1224====
Aastatel [[1222]]–[[1224]] toimus eestlaste ülestõus vallutajate vastu, mille alustasid saarlased. Ülestõusu käigus vabastati kogu Eestimaa välja arvatud [[Tallinn]]. Taanlased kutsusid [[Mõõgavendade ordu]] appi ülestõusu maha suruma, kuid pealepärast ülestõusu mahasurumist läksid vallutajad omavahel maade pärast tülli.
 
====Konfliktid Mõõgavendade orduga====
31. rida:
Rahu Mõõgavendade ordu ja Taani kuninga vahel taastus alles pärast [[Vordingborgi rahuleping]]u sõlmimist 1238. aastal, millele kirjutasid alla ka kolm dominiiklast ja mille tulemusel taastus Taani kuninga võim Tallinnas ja Põhja-Eestis.
 
Paavsti [[legaat|legaadi]] [[Modena Wilhelm]]i (''Modena Guillemuse'') osavõtul sõlmitud [[Stensby leping]]u kohaselt tagastas Rooma paavstile alluv vaimulik [[Liivi ordu]], kui Mõõgavendade ordu järglane, [[1238]]. aastal Taanile [[Tallinna linnus|Tallinna]], [[Rakvere linnus|Rakvere]] ja [[Narva linnus]]ed [[Revala]], [[Harjumaa|Harju]] ja [[Virumaa|Viru]], [[Alutaguse kihelkond|Alutaguse]] maakonnad (umbes 1200012 000 km²). [[Järvamaa|Järva]] maakond jäi ordule, kuid ordu ei tohtinud Taani kuninga loata sinna kindlustusi rajada.
 
==Taani võim Eestis 13–1413.–14. sajandsajandil==
===Ilmalik võim, Eestimaa hertsogkond===
Hiljemalt [[1271]]. aastast, kuni [[1346]]. aastani kuulus [[Taani kuningas|Taani kuningate]] ja hilisemate Eestimaa valitsejate [[titulatuur]]i [[tiitel]] "[[Eestimaa hertsog]]". Kõrgemaks kohapealseks võimukandjaks [[Eestimaa hertsogkond|Eestimaa hertsogkonnas]] oli [[Taani kuninga asehaldurite loend|Taani kuninga asehaldur]], kelle asukoht oli [[Tallinna linnus]]es ja [[kuninglik nõukogu]], mis koosnes 15 liikmest.
;Taani kuninga asehaldurid Tallinnas:
{{Vaata|Taani kuninga asehaldurite loend}}
46. rida:
Kiriklikult moodustati Taanile tagastatud aladest [[Katoliku kirik Eestis|Rooma-Katoliku kiriku]] [[Tallinna piiskopkond]], mis allus kuni [[1374]]. aastani [[Lundi peapiiskopkond|Lundi peapiiskopkonna]] [[Lundi peapiiskop|peapiiskopile]], [[Rootsi]]s. [[Piiskop]]i asukohaks määrati Tallinn ning tema [[diötsees]]i kuulus peale Harju- ja Virumaa veel Järvamaa. Virumaale oli paavsti poolt määratud ka [[Virumaa piiskop]]. Ilmalikku võimu Tallinna piiskopil ei olnud ja ta ei kuulunud Vana-Liivimaa [[maahärra]]de hulka. [[13. sajand]]il, kuni [[1274]]. aastani eksisteeris veel [[Virumaa piiskopkond]], mis ühendati [[Tallinna piiskopkond|Tallinna piiskopkonnaga]].
===Kuninga läänimehed===
Eestimaa hertsogkonna maavaldused olid suures osas [[Valdemar-Eriku lääniõigus]]e alusel [[lään]]istatud saksa päritolu vasallidele. [[13. sajand]]il kuulus Harju ja Viru vasallide hulka ka eestlasi (erinevatel andmetel umbes 10–30 % vasallide üldarvust, tuntuimad [[Clemens Esto]], Villelemp, Hermann Osilianus, Hildelemp jt{{lisa viide}}).
 
Saksa läänimeeste iseseisvus kuninga asevalitseja suhtes on küllaltki suur. Põhilist läänisuhte kohustust, osalemist [[süserään]]i väes sõdades nad ei täitnud. Kuna ka Taani kuningas ei suutnud osutada neile sõjalist abi sõjategevuses mittealluva maarahvaga ning idasuunalt [[Novgorodi vabariik]] ja [[Pihkva vürstiriik]]) teostatavate sõjaretkede vastu, tekkisid Taani kuninga vasallidel (omaaegses kirjaviisis kuninga meestel, ladina ''homines regis'') tihedad kontaktid [[Mõõgavendade ordu]] ja [[Tartu piiskopkond|Tartu piiskopkonnaga]], kellega neil olid ühised vaenlased. Kuninga läänimehed osalesid koos Mõõgavendade orduga, Taani kuninga nõusolekul, koos tema poegadega, sõjaretkel 1240. aastal Venemaale. 1241. aastal osalesid läänimehed ka ordu sõjaretkes [[Vadjamaa]]le.
52. rida:
 
==Taani võimu lõpp==
14. sajandi esimesel kolmandikul toimus [[Taani ajalugu#Keskaeg|Taani]] riigis parajasti äärmine lagunemine ja kuningas [[Christoffer II]]‎, kes oli suures rahahädas, pantis laenu katteks ka [[Eestimaa hertsogkond|Eestimaa hertsogkonna]], mille nimeline [[Eestimaa hertsog|hertsog ]] oli Christoffer II poeg [[Otto Taanist|Otto]] (1310 – pärast 1347). 1329. aastal sai Eestimaa hertsogkonna [[lään]]iks Taani kuningalt, pandiks laenu vastu [[Knut Porse]], kes oli abielus kõrgest soost Ingeborgi, [[Norra kuningas|Norra kuninga]] [[Håkon V Magnusson]]i tütre ja [[Rootsi hertsog]] Erik Magnussoni (surnud 1318) lesega. Knut Porse suri järgmisel, 1330. aastal, jättes maha lese ning kolm pärimisõigusega poega, kellest [[Magnus Erikson]]ist (sünd. 1316), sai hiljem sai [[Rootsi kuningas|Rootsi]] ja [[Norra kuningas]].
 
1324. aastal oli kuninga Christopher II tütar Margareta abiellunud [[Brandenburgi mark]]krahv Ludwigi, [[Saksa-Rooma keiser]] [[Ludwig IV (Saksa-Rooma keiser)|Ludwig IV]]-i pojaga, millega tuli Ludwig V-ndalele välja maksta ka lubatud kaasvara, 12 000 marka ehk 2,8 tonni hõbedat. Et seda summat Taani kuningal polnud, panditi Ludwig V-ndalele veimevaka katteks rida Eestimaal asuvaid mõisu. Christopher II surma järel andiski [[Otto Taanist|Otto]] 1333. aastal oma noorema venna Valdemari nõusolekul markkrahv Ludwig V-ndalele kaasavara asemel kogu Eestimaa, loobudes ühtlasi siin igasugustest õigustest. 1338. aastal aga Valdemar, saanud täisealiseks, võttis enesele nii Taani kuningriigi kui ka Eestimaa hertsogkonna pärija tiitli. Kõidest sellest lähtudes oli 1330. aastate lõpuks Eestimaale terve rida õigusjärgseid pretendente: Knut Porse pärijad, eeskätt muidugi [[Rootsi kuningas]] [[Magnus Eriksson]]; aga samuti [[Brandenburgi mark]]krahv Ludwig V ning eelkõige muidugi Christopher II noorim poeg Valdemar.
 
RealneTegelik olukord aga Eestimaa hertsogkonnas, kujunes järgmineaga selliseks, -et pärast kuningas Christoffer II surma 1332. aastal polnud Taani riigil 8 aasta jooksul kuningat. Otto, kes oli troonipärimise järjekorras esimene, ei soovinud aga kuningakrooni vastu võtta. [[1332]]. aasta sügisel loobus [[Taani kuninga asehaldurite loend|Taani kuninga asehaldur Tallinnas]] capetaneus [[Marquard Breide]] kroonile kuulunud [[Tallinna linnus#Taani valitsusaeg|Tallinna]] ja [[Narva kindlus#Ajalugu|Narva linnustest]] [[Liivimaa ordu]] kasuks ning sõlmis orduga ühtlasi vastastikuse [[mittekallaletungi leping]]u.
 
Vältimaks Knut Porse pärija, [[Rootsi kuningas|Rootsi]] ja [[Norra kuningas|Norra kuninga]] [[Magnus Eriksson]]i (kes kogus jõudu Läänemereäärsetel aladel ja oli juba saanud Taanilt [[Skåne maakond|Skåne]], temale kuulusid nii [[Turu]] kui [[Viiburi]]) nõudeid aladele, tunnistas Taani kuningas (1340–1375) [[Valdemar IV]] 1340. aastal oma venna Otto poolt 1333. aasta kinnitust, anda [[Eestimaa]] [[Saksa-Rooma keiser]] [[Ludwig IV (Saksa-Rooma keiser)|Ludwig IV]]-i pojale [[Brandenburgi mark]]krahvile Ludwig V-ile kaasavaraks. Brandenburgi Ludwigil puudus ilmselt huvi Eestimaa vastu, kuid Liivimaa ordu juba kaua ihaldanud uusi valdusi Liivimaal. Kuid Liivimaa ordul polnud selleks mingit õiguslikku alust. Eestimaa hertsogil Valdemaril, oli aga vaja raha nii riigi kokkuostmiseks kui vana kaasavaravõla tasumiseks. Margareta (1305–1340) surma järel aga jäi kavandatud tehing Valdemar IV-Brandenburgi Ludwig V-Liivimaa ordu teostamata. Tallinna jäid endiselt resideerima Taani asevalitseja ning [[Lundi peapiiskop]]ile alluv [[Tallinna piiskop]].
 
1343. aastal pealepärast [[Jüriöö ülestõus]]u, mille Liivimaa ordu veriselt maha surus, läksid Liivimaa ordu kätte läksid kõik tähtsamad Taani linnused Eestimaa hertsogkonnas Tallinn ja Rakvere 1343. ning Narva 1345. aastal. Taani kunigas [[Valdemar IV]] müüs [[29. august]]il [[1346]]. aastal, pealepärast [[Jüriöö ülestõus]]u oma Eesti valdused ([[Harjumaa|Harju-]] ja [[Virumaa]] koos [[Tallinna linnus|Tallinna]], [[Rakvere linnus|Rakvere]] ja [[Narva linnus]]tega) [[Saksa ordu]] [[ordumeister]] [[Goswin von Herike]]le ca nelja tonni hõbeda (19 000 [[Kölni mark|Kölni marga]]) eest ja Saksa ordu pantis need [[1347]]. aastal [[Liivi ordu]]le.
 
Valdemar IV sai [[Maarjamaa]] ([[jumalaema]] maa) müügi pärast Rooma paavsti käest karistada ning paavst kohustas Taani kuningat tehtud patu lunastamiseks sooritama [[palverännak]]u pühasse paika.
76. rida:
 
===Kahekümneviieaastane sõda===
1570. aastal puhkes [[Kahekümneviieaastane sõda]] Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel ning [[Moskva tsaaririik]] üritas Liivimaal rajada endast [[vasall|vasallisõltuvuses]] [[Liivimaa kuningriik]]i keskusega [[Põltsamaa]]l, kuhu [[Ivan IV]] (Ivan Julm) kutsus troonile [[Taani kuningas|Taani kuninga]] [[Frederik II]] venna [[hertsog Magnus]]e, andes oma onupoja tütre Marija talle naiseks. [[1570]]. aasta märtsis loobus aga Magnus Taani kuninga toetusest ja vandus truudust [[Moskva tsaar]]ile [[Ivan IV]]-dale saades vastutasuks [[Liivimaa kuningas|Liivimaa kuninga]] tiitli.
 
===Taani valdused Eestis 17. sajandil===
 
PealePärast [[Liivi sõda]] jäi Taanile Saaremaa, kuid aastatel 1611–1613 toimunud [[Kalmari sõda|Kalmari sõja]] käigus sooritasid rootslaste väed Saaremaa vastu kaks suuremat rüüsteretke.
 
[[Taani-Rootsi sõda|Taani-Rootsi]] sõja ([[1643]]–[[1645]]) tagajärjel kaotas Taani 1645. aastal sõlmitud [[Brömsebro rahuleping|Brömsebro rahulepinguga]] oma valdused Eestis.