William Beveridge: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
P Ühendkuningriigid > Ühendkuningriik |
||
1. rida:
[[Pilt:William Beveridge D 17134.jpg|pisi|Lord Beveridge]]
'''William Henry Beveridge''', '''parun Beveridge''' KCB (5. märts 1879 – 16. märts 1963) oli [[suurbritannia]] majandusteadlane, progressiivne mõtleja ja sotsiaalreformaator. Tema [[sotsiaalkindlustus]]alane raport ''"Social Insurance and Allied Services"'' (tuntud [[Beveridge'i plaan]]ina; inglise keeles ''Beveridge Report'')
Lord Beveridge’i peeti juba ta karjääri alguses autoriteediks töötukindlustuse valdkonnas. Ta oli 20. sajandi alguses [[Winston Churchill]]i juhitud kaubanduskoja (''Board of Trade'') tööturu valdkonna direktor ja hiljem toiduministeeriumi kantsler.
Elu jooksul kirjutas Beveridge laialdaselt töötuse ja sotsiaalkindlustuse teemadel. Ta oli üks tuntumaid Suurbritannia Liberaalse Partei liikmeid.
13. rida:
Pärast ülikooli töötas Beveridge esialgu advokaadina. Tal tekkis huvi sotsiaalteenuste vastu ja ta kirjutas ühiskondlikest teemadest kõnelevaid ajaleheartikleid. 1903. aastal Londonis vaeste abistamisega tegelevas ''Toynbee Hall''is tegutsedes hakkasid teda huvitama töötuse põhjused. Teda mõjutasid seal kohatud progressiivsete vaadetega abielupaari [[Sidney Webb|Sidney]] ja [[Beatrice Webb]]i sotsiaalsete reformide teooriad. Beveridge hakkas propageerima vanaduspensione, tasuta koolitoitu ja riiklikku tööturuametit.
1908. aastal, mil Beveridge'i peeti laialdaselt
1919. aastal lahkus ta avalikust teenistusest ja suundus Londoni Majanduskooli juhtima.
1933. aastal aitas ta üles seada Akadeemilise Abistamise Nõukogu (''Academic Assistance Council''), mis aitas silmapaistvatel saksa-[[juut|juudi]] soost akadeemikutel [[natsism|natside]] tagakiusamise eest pakku pääseda.<ref>[http://www.cara1933.org/history.asp CARA 1933]</ref>
21. rida:
1937. aastal kinnitati Beveridge Oxfordi Ülikooli ''University College'''i juhiks.
==Sõjaaegne töö==
Kolm aastat hiljem kutsus sõjaaegse valitsuse tööminister [[Ernest Bevin]] Beveridge'i juhtima oma ministeeriumi hoolekandeosakonda. Beveridge, kes
===Raport sotsiaalkindlustusest===
Kui tervishoiuminister [[Ernest Brown]] kuulutas 1941. aasta mais välja, et moodustamisel on komitee ülesandega uurida sotsiaalkindlustust ja teha ettepanekuid hoolekandestruktuuride parandamiseks, oli see Bevini jaoks võimalus Beveridge'ist lahti saada. Beveridge'ile tehti ettepanek asuda komitee eesistuja kohale. Beveridge leppis kohaga vastumeelselt kuna nägi seda algul kui takistust oma tööjõuteemalises tegevuses.<ref>Paul Addison, ''"The Road to 1945"'', Jonathan Cape, 1975, lk. 169.</ref>
1942. aastal toodi [[parlament|parlamendi]] ette raport pealkirjaga ''"Social Insurance and Allied Services"'' ("Sotsiaalkindlustus ja sellega seotud teenused").
Beveridge'i seisukohad leidsid ühiskonnas laialdast poolehoidu. Ta pöördus [[konservatism|konservatiivide]] ja teiste skeptikute poole kuulutades, et hoolekandeinstitutsioonid suurendaksid sõjajärgse briti tööstuse konkurentsivõimet kuna tööjõukulud nagu tervishoid ja pensionid liigutataks erasektorist avaliku sektori kanda. Ühtlasi tooks hoolekanderiik kaasa tervema, jõukama, motiveerituma ja produktiivsema töötaja ning kannustaks nõudlust briti toodete järele.
Beveridge'i jaoks oli täielik tööhõive (kui töötus ei ületa 3%) 1942. aasta raportis esitletud hoolekandeprogrammi tugipunktiks. 1944. aastal kirjutatud raamatus ''"Full Employment in a Free Society"'' ("Täielik tööhõive vabas ühiskonnas") selgitas ta, kuidas selle eesmärgini võiks jõuda.<ref>Nobeli majanduspreemia laureaadi [[Friedrich Hayek]]i sõnul oli raamatu tegelikuks autoriks [[Nicholas Kaldor]]. Hayek ütles, et Beveridge "ei teadnud majandusest mitte midagi". Stephan Kresge ja Leif Wenar. ''"Hayek on Hayek"''. Chicago: The University of Chicago Press, 1994, lk. 86.</ref> Võimalike alternatiivsete meetmetena, mis viiksid täieliku tööhõive saavutamiseni, nägi ta [[John Maynard Keynes|Keynesi]]-stiilis fiskaalset reguleerimist, otsest tööjõu juhtimist või tootmisvahendite riigiomandisse minekut. Beveridge lähtus ühiskondlikust [[õiglus]]est ja ta mõtles, kuidas sõjajärgne ühiskond võiks ideaalis välja näha.
==Hilisem karjäär==
1944. aastal valiti Beveridge varsti pärast Liberaalse Partei liikmeks astumist parlamendi alamkotta. 1945. valimistel teda parlamenti ei valitud.
40. rida:
Beveridge oli [[Eugeenika]] Ühingu liige. Ühing soovis seista selle eest, et uuritaks meetodeid, kuidas saaks sigimise kontrollimise kaudu inimrassi 'parandada'. 1909. aastal tegi ta ettepaneku, mille kohaselt riik peaks küll toetama mehi, kes pole võimelised tööd tegema, kuid peaks neilt alatiseks ära võtma kõik kodanikuõigused (sh valimisõiguse ja isaks saamise õiguse).<ref name="Sewell">Dennis Sewell (25.11.2009) [http://www.spectator.co.uk/features/5571423/how-eugenics-poisoned-the-welfare-state/ How eugenics poisoned the welfare state].The Spectator.</ref> Londoni Majanduskooli direktorina üritas Beveridge sinna luua sotsiaalbioloogia osakonda. On spekuleeritud, et tema lahkumise põhjus võis peituda lahkarvamustes eugeenika uurimise pooldajate ja vastaste vahel.<ref>[http://www.timeshighereducation.co.uk/145449.article "Five years of Darwin seminars: a paradigm shift?"]. Times Higher Education. 15.03.1999.</ref>
Dennis Sewelli väitel esines Beveridge sama päeva õhtul kui parlamendi alamkoda tema raportit arutas ka Eugeenika Ühingu ees. Ühingu nägemuses pidid lastetoetused olema diferentseeritud – [[keskklass]]i kuuluvad lapsevanemad pidid saama suuremaid toetusi kui [[töölisklass]]i kuuluvad vanemad. Kuigi valitsus oli teada andnud, et lastetoetused tulevad universaalsed, avaldas Beveridge lootust, et kunagi hiljem saab toetuse määrad
==Kirjatöö==
|