Viin (jook): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud 4 baiti ,  7 aasta eest
P
nimetakse > nimetatakse
Resümee puudub
P (nimetakse > nimetatakse)
Viina juuakse tavaliselt [[Pits (klaas)|pitsist]].
 
[[Tärklis]]e on [[polüsahhariidid]], mis laguneb [[linnased|linnas]]e-[[ensüüm]]ide toimel hüdrolüütiliselt [[suhkrud|suhkruteks]] ja [[pärmseened|pärmiensüümide]] toimel [[kääritamine|kääritatakse]] need [[etanool]]iks:
 
(C<sub>6</sub>H<sub>10</sub>O<sub>5</sub>)<sub>n</sub> → Tärklisetärklise hüdrolüüs → C<sub>6</sub>H<sub>12</sub>O<sub>6</sub>→Suhkrute→ suhkrute kääritamine → CH<sub>3</sub>CH<sub>2</sub>OH + CO<sub>2</sub>
 
Kartulimugulates ja viljaterades on tärklisesisaldus vastavalt 20–24% ja 70%. Kääritamise protsessiga saab toota kuni 16-protsendilist alkoholi, kuna pärmiseened surevad kõrgematel kontsentratsioonidel. [[Rektifikatsioon]]il võib saada kuni 95,6 -protsendilise piirituse. [[Absoluutne alkohol|Absoluutalkoholi]] saamiseks tuleb kasutada vettsiduvaid aineid.
 
[[Alkoholism]]i ehk organismi etanoolisõltuvust nimetaksenimetatakse vahel ka viina katkuksviinakatkuks. Alkoholi liigtarbimise vastu võitleb [[karsklusliikuminekarskusliikumine]].
 
== Viinaajamise ajalugu ==
 
[[Pilt:Mõdriku mõisa viinavabrik.jpg|pisi|[[Mõdriku mõis]]a viinavabrik.]]
Eesti aladel hoogustus viinapõletamine pärast liitmist [[Venemaa]]ga. 1765. aastal andis [[Katariina II]] välja ukaasi, mille kohaselt tohtisid viina valmistada "ainult [[aadlik]]ud ja rohkem mitte keegi". Eesti [[mõis]]ates oli juba 1799. aastaks 731 [[viinaköök]]i (85%-l mõisatest). Aastas toodeti kuni 680-tuhat 000 pange (8,2 miljonit liitrit). Viin müüdi Venemaa joogikohtades. Esimene eestikeelne õpetus viinapõletamiseks on teada aastast 1772 („Öppetus kuida wisi pölle viin tehhakse”. Friedrich Wilhelm v. Sivers. Põltsamaa. 1772, 8 lk – ei ole säilinud).
 
19. sajandi algusest muutus viin pidevalt paremaks. Oma panuse andis selleks [[Tartu Ülikool]]i esimene [[rektor]] [[Georg Friedrich Parrot]], kes teatas 1801. aastal piirituse täieliku destilleerimise leiutamisest. Esimene aurujõul töötav [[destillaator]] rajati 1817. aastal maamõõtja ning mõisarentniku [[Andreas Lambert]]i projekti järgi [[Raadi mõis]]a juurde ning seal saadi 1850. aastal Eestis esmakordselt ka puhas [[piiritus]].
Välistest piirangutest hoolimata arenes tulutoov viinavalmistamine Eesti aladel kiiresti ja edukalt, väljavedu kasvas. 19. sajandi teisel poolel veeti Venemaale kuni 90% viinatoodangust. 1870. aastail hakati viinaköökide asemele rajama moodsaid [[piiritusevabrik]]uid ja mõisate viinaköökide arv kahanes kuldaegadega võrreldes kolmandikule.
 
Madalseis Eesti piiritusetööstuses oli [[Esimene maailmasõda|I maailmasõja]] ajal. Keeluseaduse tõttu toodeti piiritust vaid tehniliseks, tööstuslikuks ja "eriotstarbeks". Pärast sõda, kuni Eesti Vabariigi lõpuni, oli üks suurem viinatootja [[Vihterpalu mõis]]a [[parun]]i Alfred Roseni poolt juba 1876. aastal rajatud [[kompanii]] "Rosen ja Co" – nende vabrikuhoone Tallinnas Mere puiesteel on säilinud tänini –, mis ühendas umbes pooli piiritusevabrikante. Kokku küündis selle kompanii tehaste arv 129-ni, lisaks tegutses üle Eesti paarkümmend [[liköör]]i- ja peen[[viinatehas]]t. Oluline osa oli Eesti Kartuliühisuste Liidul, kes ka riigi tellimusel piiritust tootis. 1938. aastal lasti Rakveres käiku Kartuliühisuste Liidule kuuluv uuendatud piiritusetehas, mis oli Balti riikides moodsaim. Selles tehases toodetud piiritus oli kangeim (98%). Saatuslikud sündmused 1940. aasta suvel tõid kaasa viinatööstuste natsionaliseerimise.
 
Arenes lubatud piiritusetootmine, aga ka salaviina ajamine (puskar, samagonn, samakas, metsakohin, lepikuliisu jm) nii oma tarbeks kui ka müügiks. Postimees 25.05.1932 teatas järgmist.
139 724

muudatust