Vikipeedia

Burundi: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Dexbot (arutelu | kaastöö)
10 796 muudatust
P Eemaldatud mall Link GA; keelelinkide äramärkimine nüüd Vikiandmetes
PResümee puudub
64. rida:
===Pinnamood===
 
Burundi on suuremalt jaolt mägine, enamasti [[kiltmaa]], mille kõrgus merepinnast on 1400...19001400–1900 m{{lisa viide}}. Kiltmaa keskmine kõrgus on 1450 m. Läbi Burundi kulgeb [[Niilus]]e ja [[Kongo jõgi|Kongo]] [[jõgikond|jõgikonna]] vaheline [[veelahe]].
 
Burundi lääneosas on põhja–lõuna-suunalinepõhja–lõunasuunaline [[Mweri ahelik]], mille keskmine kõrgus merepinnast on 2000–2500 m. Selles ahelikus on ka riigi kõrgeim tipp, mis on eri andmetel [[Karonja mägi]] (üle 2760 m {{lisa viide}}, teistel andmetel 2685 m<ref>{{netiviide | URL =http://encyclopedia.jrank.org/Cambridge/entries/026/Burundi.html | Pealkiri =Online Encyclopedia | Keel =inglise }}</ref>), [[Mweri mägi]] (2670 m{{lisa viide}}) või [[Heha mägi]] (2670 m)<ref>EE 15. köide, lk 120</ref>. Mweri ahelik on [[Kesk-Aafrika murrang]]u perifeerne osa, mis on kerkinud. Piirkonnas on rida piklikke ahelikke ja palju üle 2500 m kõrgusi massiive. Mweri ahelikust idas on rida 1500...20001500–2000 m kõrgusi kiltmaid.
 
Tansaania piirini idas laskuvad mäenõlvad laugjalt. Idas on [[Mosso nõgu]], kirdes [[Bugesera nõgu]]<ref name=newfocus>B. Gryseels, L. Nkulikyinka, E. Kabahizi, E. Maregeya. [http://www.irinnews.org/report.aspx?ReportId=72543 A new focus of ''Schisostoma mansoni in the highlands of Burundi]. – ''Ann. Soc. belge Méd. trop.'', [[1987]], 67, lk 247–257.</ref> ning Bwery piirkonna tasandik.
76. rida:
Burundi asub [[Lähisekvatoriaalne kliimavööde|lähisekvaatoriaalses kliimavöötmes]], nii et õhutemperatuur aasta jooksul peaaegu ei muutu. Troopikakuumuse teeb mõõdukamaks suur kõrgus. [[Aasta keskmine õhutemperatuur]] sõltub kõrgusest üle merepinna: Rusizi jõe äärsel tasandikul ja Tanganjika järve rannikualadel on see +23 °C (sealhulgas pealinnas [[Bujumbura]]s, kus see on nii jaanuari kui ka juuli keskmine temperatuur), [[veelahe|veelahkmel]] +16...+17 °C.
 
Sademed on aasta lõikes ebaühtlaselt jaotunud. Sademete hulk on piirkonniti oluliselt erinev, 500 kuni 2000500–2000 mm aastas. Keskmine aastane sademete hulk Burundis on 825 mm. Riigi kirdeosas on sademeid keskmisest veidi rohkem. Lääne mägedes sajab rohkem kui ida kiltmaal. Veelahkmel on [[aasta keskmine sademete hulk]] 1300–1600 mm, kiltmaadel umbes 1200 mm, Rusizi jõe äärsel tasandikul 750...1000750–1000 mm ümber, Tanganjika järve ääres umbes 750 mm.
 
Eristub neli aastaaega: pikk kuiv aastaaeg kestab juunist augusti või septembrini, lühike [[vihmaperiood]] septembrist või oktoobrist novembrini või detsembrini, lühike kuiv aastaaeg detsembrist jaanuarini ning pikk vihmaperiood veebruarist või märtsist maini.
130. rida:
Burundis on kolm [[rahvuspark]]i: [[Kibira rahvuspark|Kibira]], [[Rusizi rahvuspark|Rusizi]] ja [[Ruvubu rahvuspark]].
 
Kuni 1980ndateni1980. aastateni puudusid seadused [[looduskaitseala]]de kohta. Sellest ajast saadik on moodustatud 8 uut kaitseala. Nende koguarv on nüüd 13 ja nad katavad 5% riigi territooriumist.
 
Säilinud troopilistest metsadest on kaitse all 18%.
140. rida:
Keskkonnale avaldab tugevat survet suur ja kiiresti kasvav rahvastikutihedus.
 
Maa nappuse tõttu on hakatud harima järske õhukese mullakihi ja vähese viljakusega suure erosiooniohuga mäenõlvu, mis on intensiivse põlluharimise ja sagedaste tugevate vihmade tõttu [[erosioon|erodeerunud]]. Tegu on ühe suurema erosiooniprobleemiga maailmas.
 
Põlluharimine on jõudnud ka madalatele märgaladele, kus kuivendamine ning vee saastumine mäenõlvadelt pärineva [[aleuriit|aleuriidi]] ja [[savi]]ga hävitavad väärtuslikke ökosüsteeme. Enamikku soid haritakse oskamatult, mistõttu mõned kuivavad ära. Riik ei hoolitse märgalade säilimise eest.
150. rida:
Maal on puhas vesi normaalselt kättesaadav umbes 49% elanikele.
 
Pärismaisest loomastikust ja taimestikust on vähe järel. Näiteks elevandid ja gorillad on Burundis välja surnud. Algne looduslik elustik on säilinud ainult [[Kibira rahvuspark|Kibira]] ja [[Ruvubu rahvuspark|Ruvubu rahvuspargis]] ja võib-olla mõnel väikestestväikesel metsakaitsealadestmetsakaitsealal.
 
==Sümbolid ja tähised==
238. rida:
Burundi on [[presidentaalne vabariik]]. [[Riigipea]] ja [[täitevvõim]]u juht on [[Burundi president|president]] (alates [[2005]]. aastast [[Pierre Nkurunziza]]). President valitakse [[2004. aasta Burundi põhiseadus|2004/2005. aasta üleminekupõhiseadus]]e järgi üldistel valimistel 5 aastaks; esimese presidendi pärast üleminekuaega valis [[Rahvuskogu (Burundi)|Rahvuskogu]] [[2005]]. President on ka [[valitsusjuht]] ja tal on kaks [[Burundi asepresident|asepresident]]i. Üks asepresidentidest peab olema [[hutud|hutu]], teine [[tutsid|tutsi]].
 
Parlament oli varem ühe[[koda (parlament)|kojaline]] [[Rahvuskogu (Burundi)|Rahvuskogu]] (''Assemblée Nationale''), nüüd kahekojaline. Rahvuskogus oli varem 81 kohta, kuid [[1998. aasta Burundi põhiseadus|1998. aasta üleminekupõhiseadus]]e kohaselt ([[1998]]) suurenes see 121-le. Selle valis rahvas 5 aastaks. Valimissüsteem oli võrdeline. Ülemkoda on [[Senat (Burundi)|Senat]], millel on 49 kohta. Neist 34 valib etniliselt tasakaalustatud valijameestekogu 17 provintsis. Alamkoda Rahvuskogu koosneb nüüd vähemalt 100 liikmest (pärast 2005. aasta valimisi valib rahvas 5 aastaks. Valimissüsteem on [[võrdeline valimissüsteem|võrdeline]]. Kummaski kojas peab olema vähemalt 30 % naisi. Rahvuskogus on hutude ja tutside proportsioon 60:40; kolm kohta on ette nähtud [[batvad|batvatele]].
 
President nimetab [[Ministrite Nõukogu (Burundi)|Ministrite Nõukogu]]. 60% ministritest peavad olema hutud ja 40% tutsid. Vähemalt 30% valitsuse liikmetest peavad olema naised.
286. rida:
Mitmeparteisüsteem kehtestati 1998. Põhilised üleriiklikud parteid on:
*[[FRODEBU]] (Rinne Demokraatia Eest Burundis): põhiliselt hutude partei, mida juhib [[Jean Minani]]
*[[UPRONA]] (Rahvuslik ÜhtsuseÜhtsus- ja Progressipartei): põhiliselt tutside partei, mida juhib [[Luc Rukingama]].
 
Teisi parteisid ja rühmitusi:
379. rida:
Põlluharimisest, karjakasvatusest, metsandusest ja kalapüügist saadakse 33,4% sisemajanduse kogutoodangust<ref name=cia/>, nende arvele tuleb umbes 90% ekspordist ning need hõivavad 93,6% tööjõust<ref name=cia/> (2009). Viimastest enamik on naturaalmajanduslikud talunikud, kellest 90% on naised. Tööstuse osa SKT-s on 20,7% ja hõivatud 2,3%, teeninduse osa on 45,9% ja hõivatud 4,1% rahvastikust.<ref name=cia/>
 
1990ndate algul alanud kodusõda kahjustas Burundi majanduslikku arengut tunduvalt. Turvalisuse puudumise tõttu vähenesid investeeringud mäendusse ning langes tööstus- ja põllumajandustoodang. Olukorda halvendasid veelgi 1990ndate teisel poolel kehtestatud rahvusvahelised majandussanktsioonid. Need olid suunatud peamiselt tutsidest koosneva linnaeliidi vastu, kuid koos sõjaga tõid nad kaasa suure majanduslanguse. Tekkis importkaupade nappus ja väljavedu raskenes, kuigi sanktsioonide mõju leevendas salakaubandus. Sõda naaberriigis [[Kongo DV]]-s 1990ndate1990. aastate keskel tõi kaasa kaupade, sealhulgas mäendussaaduste illegaalse väljaveo sealt Burundi kaudu.
 
Kodusõda halvendas tunduvalt Burundi majanduslikku ja sotsiaalset olukorda. 1990ndate keskel elas umbes 60% rahvastikust absoluutses vaesuses (enne kodusõja algust 1993 umbes 30%). Umbes 15% rahvastikust põgenes riigist; see vähendas tunduvalt toidu tootmist ning suurendas alatoitlust.
385. rida:
Aastatel 2004–2006 kasvas Burundi SKT igal aastal umbes 4% võrra. Poliitiline stabiilsus ja kodusõja lõpp parandasid abi saamise võimalusi, kasvas äriaktiivsus. Vaeste inimeste suur osakaal, madal haridustase ning juriidilise süsteemi ja võimu nõrkus võivad viia majandusreformide läbikukkumiseni. Burundi sõltub jätkuvalt välisabist.
 
Peamised eksportkaubad on [[kohv]] (valdav ekspordiartikkel) ning [[tee (jook)|tee]], mis annavad 90% valuutatulust. Ekspordi osakaal SKT-s on väga väike. Ekspordi maht ja tulud sõltuvad ilmastikust ja maailmaturu kohvi- ja tee hindadestteehindadest. Kohvikaubandust kontrollivad tutsid.
 
Burundi on liitunud [[Ida-Aafrika Ühendus]]ega, mis võib parandada riigi kaubandussidemeid.
442. rida:
Tähtsamad impordimaad on Belgia, Prantsusmaa, Sambia ja Tansaania.
 
Väliskaubandust pärsib meresadamate kaugus ja vajadus transiidiks kolmandate riikide kaudu. Tähtsamad väliskaubandussadamad on [[Dar es Salaam]] [[Tansaania]]s (1400 km Bujumburast) ja [[Mombasa]] [[Kenya]]s (2000 km Bujumburast). Kaubad liiguvad üle järve Tansaaniasse ning vähesel määral Kongo DV-sse ja maitsi Rwanda ning Uganda kaudu Kenyasse. 1990ndate1990. keskpaigasaastate keskel kehtestatud sanktsioonide tõttu naaberriikide poolt kasutas Burundi teisi teid, eriti [[Sambia]] kaudu [[Durban]]isse (Lõuna-Aafrika Vabariik).
 
===Valuuta===
472. rida:
Kevadel [[1961]] sai maa autonoomse ajutise valitsuse [[Joseph Cimpaye]] juhtimisel ([[Joseph Cimpaye valitsus]]), milles osalesid paljud parteid. [[26. september|26. septembril]] 1961 toimusid ÜRO järelevalve all esimesed parlamendivalimised; UPRONA sai selge võidu. Uueks peaministriks sai prints Louis Rwagasore. Juba [[13. oktoober|13. oktoobril]] [[1961]] mõrvas peaministri, kes oli abielus hutuga, kreeka päritolu palgamõrvar [[Ioannis Kageorgis]]. Mõrva tellimises süüdistati Kristlik-Demokraatlikku Parteisse kuulunud [[Batare]] sugukonna liikmeid; nad hukati avalikult jaanuaris [[1963]]. UPRONA lõhenes etnilisel alusel. Uueks valitsusjuhiks sai [[20. oktoober|20. oktoobril]] 1961 [[Tare]] sugukonna tutsi [[André Muhirwa]], kes jäi sellele ametikohale 1963. aastani, nii et temast sai iseseisva Burundi esimene peaminister.
 
[[6. juuni]]l [[1962]] otsustas [[ÜRO]] anda iseseisvus [[Rwanda]]le ja [[Burundi]]le eraldi. [[1. juuli]]l [[1962]] iseseisvusid Rwanda Vabariik ja [[Burundi Kuningriik]]. Burundis tekkis [[konstitutsiooniline monarhia]] tutsi kuninga [[Mwambutsa IV]] juhtimisel, mis nägi ette hutude ja tutside võrdse esindatuse võimu juures<ref name="state" />.
 
1. juulil 1962 lõhenes valitsuspartei rivaalitsevateks rühmitusteks. [[Monrovia rühm]] koosnes mõõdukatest läänemeelsetest tutsidest ja hutudest hutu [[Paul Mirerekano]] juhtimisel, [[Casablanca rühm]] radikaalsetest tutsidest. Esialgu pääses mõjule Monrovia rühm, kust tulid peaministrid [[André Muhirwa]] ning [[18. juuni]]st [[1963]] [[Pierre Ngendandumwe]]. Kui kuningas Mwambutsa IV viis läbi nelja hutust ministri vabastamise, astus Ngendandumwe peaministri ametist tagasi. Ta asendati radikaalse tutsi [[Albin Nyamoya]]ga, kes moodustas [[6. aprill]]il [[1964]] uue valitsuse. Nyamoya loobus oma eelkäijate läänemeelsest poliitikast ning toetus [[Hiina Rahvavabariik|Hiina Rahvavabariigile]]. Tekkisid piiritülid [[Kongo DV]]-ga. Kui detsembris leiti suuremal hulgal Hiina päritolu relvi, kaotas Nyamoya kuninga usalduse. [[8. jaanuar]]il [[1965]] vabastati ta ametist. Tema asemele nimetati tema eelkäija Ngendandumwe, kelle aga [[15. jaanuar]]il mõrvas rühm radikaalseid tutsisid. Kuningas nimetas uueks peaministriks UPRONA esimehe [[Joseph Bamina]]. [[10. mai]]l [[1965]] toimusid [[1965. aasta Burundi parlamendivalimised|esimesed parlamendivalimised]] pärast iseseisvuse väljakuulutamist. UPRONA saavutas 64% häältega veenva võidu. Radikaalne tutside [[Rahvapartei (Burundi)|Rahvapartei]] sai 30% häältest ning läks UPRONA-ga konfrontatsioonile. Hoolimata valmisvõidust sundis kuningas hutust peaministri Bamina tagasi astuma. [[24. juuli]]l kuulutas kuningas välja [[erakorraline seisukord|erakorralise seisukorra]]. Uueks valitsusjuhiks sai [[13. oktoober|13. oktoobril]] 1965 kuninga [[erasekretär]], [[Bezi]] sugukonda kuulunud tutsi [[Léopold Biha]]. Nii radikaalsed tutsid kui ka võimust ilma jäetud hutud üritasid oktoobris 1965 riigipööret. Tutsidest koosnev armee tappis seoses sellega üle 5000 hutu, sealhulgas endise valitsusjuhi Bamina ja UPRONA endise esimehe Mirerekano. Diskrediteeritud kuningas suundus Euroopasse. Riik oli kodusõja äärel. [[24. märts]]il [[1966]] määras kuningas regendiks prints [[Ntare V|Charles Ndizeye]]. Tegeliku võimu pärast riigis võitlesid armee ülemjuhataja [[Michel Micombero]] ja prints Charles Ndizeye.
 
[[8. juuli]]l [[1966]] kukutas kuningas Mwambutsa tema poeg prints Charles Ndizeye ([[Ntare V]])<ref name="state" /> ja põhiseaduse kehtivus peatati. [[11. juuli]]l 1966 sai Biha asemel valitsusjuhiks Michel Micombero Ntare V asus troonile [[1. september|1. septembril]].
483. rida:
Mõne aastaga kõrvaldas Micombero kõik hutud juhtivatelt kohtadelt sõjaväes, politseis ja halduses. Septembris [[1969]] tekid viimased sõjaväkke jäänud hutudest ohvitserid riigipöördekatse. See ebaõnnestus ning detsembris 1969 hukati 23 inimest. Micombero toetus üha enam oma kodukandi tutsidele ning pahandas sellega teisi tutside sugukondi. Aastal [[1971]], pärast Revolutsiooni Ülemnõukogu asutamist, kõrvaldati juhtivatelt positsioonidelt viimased mõõdukad tutsid. Loodud 30-kohalisse organisse kuulus veel vaid kaks hutude esindajat ja kaks ''ganwa'' esindajat.
 
Kui [[Ntare V]] [[30. märts]]il [[1972]] teadmata põhjusel (oletused ulatuvad tema julgeoleku ja isikliku amnestia kinnitusest vägivaldse röövimiseni) [[Uganda]]st kodumaale naasis, ta arreteeriti. [[16. aprill]]il algas pärast hutude massilist arreteerimist hutude mäss. [[29. aprill]]il vabastas Micombero kogu oma valitsuse ning valitseva partei esimehe ning võttis riigi täielikult enda kontrolli alla. Bujumburas puhkesid rahutused. Micombero pooldajad mõrvasid Ntare V tema maamajas, kus ta vahi all viibis. [[6. mai]]l sai Micombero endale ustavate vägede abil mässust jagu. Kõik 450 armeesse jäänud hutut mõrvati. Armee mõrvas järgnevateljärgnenud kuudel 100 000 kuni 250000–250 000 hutut. Samal ajal hukkus kättemaksuaktsioonide käigus 3000 kuni 103000–10 000 tutsit. Kogu hutude eliit oli 1973. aasta keskpaigaks surnud või eksiilis. Sajad tuhanded burundilased põgenesid.<ref name="state" />. Rahutused jätkusid [[1960. aastad|1960. aastate]] lõpus ja [[1970. aastad|1970. aastate]] alguses<ref name="state" />. Püüdes võita [[USA]] poolehoidu, süüdistas valitsus, milles domineerisid tutsid, hutudest mässajaid poolehoius [[kommunism]]ile, kuid see pole usutavalt tõendatud.
Juulis [[1972]] taastas president peaministriga valitsuse. [[15. juuli]]st 1972 oli radikaalne tutside liider [[Albin Nyamoya]] veel kord peaminister. [[11. juuli]]l [[1974]] peatas Micombero põhiseaduse kehtivuse ja võttis endale täieliku võimu. Parlament saadeti laiali ning Micombero oli nii riigipea, valitsusjuht kui ka valitseva partei esimees.
 
===Teine Vabariik===
[[1. november|1. novembril]] [[1976]] kukutas Micombero sõjaväeline riigipööre, mida juhtisid kolonel [[Jean-Baptiste Bagaza]]ja kolonel [[Édouard Nzambimana]]. Moodustasti [[Kõrgem Revolutsiooniline Nõukogu|Kõrgema Revolutsioonilise Nõukogu]], mis võttis valitsusvastutuse. Micombero põgenes [[Somaalia]]sse. Sellest sai alguse Teine Vabariik. Jean-Baptiste Bagazast sai uus riigipea ning Édouard Nzambimanast valitsusjuht ajavahemikuks [[12. november|12. novembrist]] [[1976]] kuni [[13. oktoober|13. oktoobrini]] [[1978]], mil peaministri ametikoht jälle kaotati. Kuid vaid vähesed 1972. ja 1973. aasta veresauna süüdlased arreteeriti ja mõisteti süüdi. Kuigi Bagaza oli peamiselt tutside sõjaväelise režiimi eesotsas, ajas ta pigem vasakpoolset poliitikat (algatas maareformi ja valimisreformi) ning püüdis saavutada rahvuslikku leppimist<ref name="state" />. Pärast [[1981. aasta Burundi põhiseadus|uue põhiseaduse]] vastuvõtmist ja väljakuulutamist [[1981]]<ref name="state" /> sai Jean-Baptiste Bagaza ametlikult presidendiks. Oktoobris [[1982]] toimusid esimesed parlamendivalimised pärast 17-aastast vaheaega. Igas ringkonnas kandideeris kaks kandidaati valitsevast parteist [[UPRONA]]-st. [[31. august]]il [[1984]] valiti Bagaza ainsa kandidaadina riigipeaks tagasi<ref name="state" />. Pärast seda hakkas ta maha suruma usulist tegevust ja kinni pidama poliitilisi vastaseid<ref name="state" />. Aastal [[1986]] asutati esimene opositsioonipartei [[FRODEBU]]. Selle esimees oli [[Melchior Ndadaye]].
 
===Esimene Buyoya periood===
Bagaza, kes võttis osa frankofoonia tippkonverentsist Kanadas, kukutati septembris [[1987]] sõjaväelise riigipöördega major [[Pierre Buyoya]] juhtimisel. Ta saatis opositsiooniparteid laiali, peatas põhiseaduse kehtivuse ning asutas oma Sõjaväelise Komitee Rahvuslikuks Päästmiseks ([[CSMN]])<ref name="state" />. Buyoya ohjeldas repressioone ja tegi lõpu Bagaza katoliiklusevastasele poliitikale. [[1988]] viisid kasvavad pinged valitsevate tutside ja enamusrahva hutude vahel vägivaldsete kokkupõrgeteni sõjaväe, hutu opositsiooni ja konservatiivsete tutside vahel<ref name="state" />. Augustis puhkesid lahingud. Tol aastal tapeti hinnanguliselt 150 000 (teisel hinnangul 20 000{{lisa viide}}) inimest<ref name="state" />. Naabermaadesse, eriti Rwandasse{{lisa viide}}, voolas kümneid tuhandeid [[põgenik]]ke<ref name="state" />. Kumbki pool süüdistas teist sõja alustamises. Buyoya moodustas komisjoni rahutuste põhjuste uurimiseks ja demokraatlike reformide kavandamiseks<ref name="state" />. Oktoobris 1988 moodustati uus valitsus. Peaministriks määrati hutu ja esimest korda olid hutud valitsuses enamuses.
 
[[1989]]. aasta keskpaigaks olid peaaegu kõik hutud, kes olid 1988 põgenenud, tagasi tulnud. Aastal [[1991]] kiitis Buyoya heaks põhiseaduse, mis nägi ette presidendi, mitmeetnoselise valitsuse ning parlamendi<ref name="state" />. Aastal [[1993]] valiti ootamatult{{lisa viide}} presidendiks peamiselt hutudest koosneva partei [[FRODEBU]] esindaja [[Melchior Ndadaye]]<ref name="state" />. Oktoobris 1993 ta mõrvati peamiselt tutsidest koosnevate relvajõudude riigipöördekatse käigus<ref name="state" />. Riik sattus kodusõtta, milles hukkus kolme aasta jooksul üle 150 000 inimese{{lisa viide}} ja mis sundis põgenema sadu tuhandeid<ref name="state" />. Riik kannatas majandusprobleemide all ning sõltus endiselt rahalisest ja tehnilisest välisabist.
497. rida:
FRODEBU valitsus taastas lõpuks kontrolli sündmuste üle ja valis jaanuaris [[1994]] presidendiks [[Cyprien Ntaryamira]]<ref name="state" />. Ent julgeolekuolukord halvenes endiselt<ref name="state" />. Aprillis 1994 hukkusid president Ntayamira ja Rwanda president [[Juvénal Habyarimana]]<ref name="state" />, kui nende lennuk alla tulistati{{lisa viide}}. Sellest sai alguse [[Rwanda genotsiid]]<ref name="state" />. Burundis pärast Ntaryamira surma vägivald ja rahutused küll ägenesid<ref name="state" />, kuid üleüldisi tapatalguid ei olnud. [[8. aprill]]il 1994 sai neljaks aastaks presidendiks [[Sylvestre Ntibantunganya]], kuid julgeolekuolukord halvenes veelgi<ref name="state" />. Režiimi destabiliseerisid sadade tuhandete Rwanda põgenike sissevool ning hutude ja tutside relvarühmitused<ref name="state" />. Novembris [[1995]] kuulutasid Burundi, Rwanda, [[Uganda]] ja Zaire (praegu [[Kongo DV]]) välja Burundi rahuläbirääkimiste algatuse endise Tansaania presidendi [[Julius Nyerere]] vahendusel.
 
[[1996]]. aasta suvel kardeti, et Burundis kordub Rwanda genotsiid). Pinge kasvas, kui ühes põgenikelaagris Burundi keskosas mõrvati [[20. juuli]]l üle 300 tutsi naise ja lapse. Tapatalgutes süüdistati ühte hutude mässulist rühmitust. [[25. juuli]]l haaras võimu sõjavägi, kus domineerisid tutsid. Hutust president Sylvestre Ntibantunganya kukutati ning ta otsis varjupaika USA suursaatkonnas [[Bujumbura]]s. Sõjaväelased saatsid parlamendi laiali, keelustasid parteid ja demonstratsioonid, seadsid sisse komandanditunni ning sulgesid Burundi piirid ja rahvusvahelise lennuvälja. Sõjavägi nimetas üleminekuvabariigi presidendiks riigipööret juhtinud tutsi majori Pierre Buyoya, kes oli olnud president 1987–1993. Riigipööre mõisteti laialdaselt hukka ning piirkonna riigid seadsid sisse [[majandussanktsioonid]] kuni põhiseadusliku valitsemise juurde naasmiseni. Buyoya nõustus 1996 parteide tegevust lubama. Hoolimata sellest ja rahvusvahelise kogukonna püüetest algatada rahuprotsessi, kodusõda sõjaväe ja hutu sisside vahel jätkus. 1993–1999 põhjustas rahvuslik konflikt Burundi hutude ja tutside vahel massilise põgenike voolu ja vähemalt veerandi miljoni inimese hukkumise. Kuigi paljud põgenikud on naasnud, on konflikti jätkumine tekitanud uusi põgenikke. Burundi väed on oma piire kindlustada püüdes tunginud Kongo DV territooriumile.
[[1998]] kuulutas Buyoya välja üleminekupõhiseaduse ning partnerluse valitsuse ja opositsioonilise Rahvuskogu vahel. Kui rahuvahendaja Julius Nyerere oktoobris [[1999]] suri, nimetasid piirkonna riigijuhid [[Arusha rahuprotsess]]i rahuvahendajaks [[Nelson Mandela]], kelle juhtimisel rahuprotsess taastus ja saavutati märgatavat edu. [[2001]] loodi hutude ja hutside ühisvalitsus. [[2003]] sai asepresident [[Domitien Ndayizeye]] vastavalt võimujagamise leppele presidendiks.
518. rida:
==Rahvatervis ja tervishoid==
 
Probleemiks on [[malaaria]], [[leetrid]], [[gripp]], kiiresti levinud [[AIDS]] ja teised haigused. Malaariaepideemiaid on põhjustanud metsade raie. Umbes 8% kõigist 15–49 -aastastest on nakatunud [[HIV]]-i; Burundi on üks suurema HIV-i ja AIDS-i levikuga riike. Sagedased on kõhulahtisushaigused, eriti [[düsenteeria]]. Mägise asendi tõttu napib [[jood]]i, mistõttu kilpnäärmehaigused on epideemilised.
 
Toidu ebapiisava tootmise tõttu kannatab 2/3 rahvastikust [[alatoitlus]]e all (päevane toit sisaldab alla 2100 [[kalor]]i energiat{{lisa viide}}).
558. rida:
Magustoite eriti ei tehta, süüakse maapähkleid, suhkruroogu ja puuvilja.
 
Teatud pidustustel juuakse banaanikoduveini (''[[urwarwa]]''). Sorgost tehakse tehaseõlut ja koduõlut (''[[impeke]]''). Koduõlut joovad sõbrad ja perekonnaliikmed ühtsuse märgiks kõrrega ühest suurest anumast.
 
== Viited ==
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Burundi"