Peet Aren: erinevus redaktsioonide vahel

Peet Aren sündis Viljandimaal Võisiku vallas Odiste Aarna talus. Lõpetanud kohaliku ministeeriumikooli, õppis Aren 1905. aastani [[Tartu Õpetajate Seminar]]is olles hiljem lühikest aega ka seal õpetajaks. Peet Areni vanemad kolisid [[Narva]], kus noor kunstnik tutvus [[August Jansen|August Janseniga]], kes oli tollal [[Peterburi Kunstiakadeemia]] õpilane ning [[Aleksander Promet|Aleksander Prometi]] ja [[Rudolf Sajori|Rudolf Sajoriga]], kes soovitasid tal asuda kunsti õppima. KunsthariduseKunstihariduse omandas aastatel 1908–1913 Peterburi Kunstiakadeemias õpetajate [[Nikolai Roerich]]i, [[Ivan Bilibin]]i ja [[Arkadi Rõlov]]i käe all. Juba 1909. aastal osales ta Tartus II Eesti kunstinäitusel.

Lõpetanud akadeemia kuldaurahaga, töötas Aren aastel 1909-19121909–1912 Tallinnas [[Karl Burman noorem|Karl Burmani]] arhitektuuribüroos joonestajana, samal ajal töötades raamatugraafika alal.<ref name=":0">[[Alfred Vaga]], Peet Aren 75-aastane – [[Vaba Eesti Sõna]], 18.06.1964</ref> 1914. aastal sõitis ta koos Karl Burmani venna [[Paul Burman]]iga ning nende õega pikemale välisreisile. Esimeseks peatuspaigaks on Musta mere rannik Krimmis, kust paari kuu pärast jätkus teekond üle [[Odessa]] ja [[Kiiev|Kiievi]] [[Viin]]i ja sealt lühema peatuse järel [[München]]isse, kus täiendas end akadeemia suvekursustel. Nende Saksamaal viibimise ajal puhkes [[I maailmasõda]] ning kuna noormehed olid mobilisatsiooniealised interneeriti nad sõjavangide laagrisse [[Traunstein|Traunsteini]].<ref name=":1">Peet Aren 70-a – Eesti Hääl Londonis, 1959</ref> Paul Burman vabanes sealt kehva vaimse tervise tõttu 1914. aasta detsembris. Aren pääses pärast teeseldud kopsuhaigust tulema 1915. aasta märtsis ning sõitis Rootsi kaudu kodumaale.<ref>2 x Aren – Eesti Post, 23.12.1946</ref>

<nowiki> </nowiki>Kodumaale naasnud elas 1916–1918 Narvas. Ühines sõprusliikmena kirjanike rühmitusega "[[Siuru]]". Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal kuulus ta [[Johan Pitka]] salajase Omakaitse liikmeskonda. [[Eesti Vabadussõda|Vabadussõja]] puhkedes sai temast ametnik sõjaministeeriumis, ülesandeks sõidud rindele joonistamiseks ja fotografeerimiseks.<ref name=":0" /> 1920. kutsuti ta tööle [[Riigi Kunsttööstuskool|Riigi Kunsttööstuskooli]], kus ta töötas viis aastat joonistamise, akvarelli ja dekoratsooniosakonna õpetajana. Lühemat aega tegutses ta [[Draamastuudio]] teatrikunsti koolis, lõi dekoratsioonid paljudele [[Estonia teater|Estonia teatri]] ja [[Hommikuteater|Hommikuteatri]] lavastustele.<ref name=":0" /> Temalt ilmub graafika mapp "Linoollõiked", Aren loob hulga raamatuillustratsioone, karikatuure ja plakateid. 1926–1930 oli Tartus [[Pallas (kunstikool)|"Pallases"]] maali ja graafika õppejõud.

<nowiki> </nowiki>Aastatel 1940-19411940–1941 elab kunstnik avalikust elust tagasitõmbununa [[Pääsküla|Pääskülas]], töötades armatuuride konstruktorina Tilk ja Ko elektritarvete tööstuses ja etikettide joonistajana Ahto tubakavabrikus.<ref name=":0" />

Põgenes 1944. aastal koos abikaasa Karin Areniga Saksamaale, kus seadis end ajutiselt sisse [[Sudeedimaa|Sudeedimaal]] [[Wartenberg|Wartenbergis]]<ref>[[Alfred Vaga]], Eesti kujutavaid kunstnikke Saksamaal, 24.01.1945</ref> ning siis Geislingeni põgenikelaagris. Osales pagulaslaagrites viibides Balti rahvaste kunstinäituse korraldamises ning oli UNARRA eesti koolis õpetajaks. Maalis eesti teatri etenduselelavastusele "Havai lill" dekoratsioonid.<ref name=":1" /> 1949 emigreerus USAsseUSA-sse New Yorki.

Viljeles [[tahvelmaal|tahvel–tahvel]]- ja [[monumentaalmaal|monumentaal]]-dekoratiivmaali ning [[vabagraafika|vaba-]], [[raamatugraafika|raamatu-]] ja [[tarbegraafika]]t, tegi [[lavakujundus|lava-]] ja [[sisekujundus]]i.

Varaseis maalides avaldub "[[Mir Isskustva]]" [[rahvusromantiline|rahvusromantism]] ja stiliseeriv laad. Naasnud 1915 kodumaale, esitabesitas ta 1916. aasta kunstinäitusele kolm Krimmi-ainelist maali, milledestmillest "Tatari linnake" pälvibpälvis kriitikakriitikute heakskiidu.<ref name=":0" /> 1917. valmivadvalmisid temalttal teosed "Kirikuteel", "Rukkihakid" ningja "Öö Tallinnas". Neile lisandublisandus 14 pannood [[commedia dell' arte]] tegelastega [[kino "Passaaž"]] saalile Tallinnas.<ref name=":0" /> Tema teosed kaunistasid ka kohvikuid [[kohvik Modern|Modern]], [[Kultas]] ja Asko.

Areni loomingu kõrgaeg oli 1920. aastadaastatel, mil tema [[saksa ekspressionism]]i mõjulised teosed ilmestasid kogu eesti kunsti<ref>Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn, 1996, lk 31</ref>. Ekspressionismiga puutus Aren kokku juba sõja ajal Saksamaal. Portreedes ja eriti Tallinna vanalinna vaadetes ("Aida tänav", 1921) on tema vormikäsitlus rahutult nurgeline, värv intensiivne ja täis pinget. 1920ndate keskel pöördus ta usulise ainevaldkonna poole, mida eesti kunstis esines tollal suhteliselt harva. Samal ajal hakkas ekspressionistlik paatos tema töödes taanduma, andes maad [[uusasjalikkus|uusasjalikule]] tendentsile või [[art déco]]le <ref>[[Mai Levin|Levin, M.]] Käsikirjaline materjal, EKM arhiiv</ref>

1919. aastal trükiti tema kavandi järgi 10 või 20 eksemplaris riigi tellimusel Eesti esimene [[Mängukaardid|mängukaartide]] komplekt<ref>Eesti esimene "kuradipiibel". Rahvaleht, 10. veebruar 1936, nr. 18, lk. 4.</ref>. Tema loodud on ka iseseisva Eesti esimene postmark viikingilaeva kujutusega.<ref name=":0" /> Areni loodud olid [[II Maailmasõda|II Maailmasõjas]] hävinud Balti jaama ootepaviljoni kaks seinapannood<ref name=":1" /> ning Pärnu rannahotelli pannood "Rannal".<ref name=":0" />

Paguluses elades töötas Aren tehnilise joonestajana jätkatesja jätkas ka loomingulist tegevust. MaalisTa tamaalis arvukalt portreid, Eesti ja Alpi maastikke ning illustreeris välis-eestiväliseesti kirjandust.<ref name=":1" />