Jaan Toomik: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
10. rida:
Varsti pärast armeeteenistust astus Toomik toonasesse [[eesti Kunstiakadeemia|Eesti Riiklikkusse Kunstiinstituuti]] Tallinnas, kus ta aastatel 1985 kuni 1991 õppis maalikunsti kateedris. Sellest perioodist on säilinud mõned varjamatult neoekspressionistliku pintslitööga suuremõõtmelised maalid (nt "Menstruatsioon", 1989; "Tantsija", 1990). Kunstniku sõnul oli ta sel ajal tugevalt mõjutatud [[Jorge Luis Borges]]e teostest, sest "identiteedi tunnetus oli Nõukogude ajal teine. /…/ Me kõik elasime kuskil muus maailmas. /…/ Aga Laulva revolutsiooni ajal hakkasid sa ennast identifitseerima selle maa ja rahvaga rohkem."<ref>"Jaan Toomik" Koostanud Heie Treier. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, Kumu kunstimuuseum, 2007, ISBN 9789985975657, lk 45.</ref> Hea sellekohane näide võiks olla Toomiku ajutine installatsioon "Voodi 75" (1993), mis oli [[Tallinna Kunstihoone|Tallinna Kunstihoone]] ees väljas ühe kuu jooksul ja mis koosnes 75-st raudvoodist, mille kunstnik oli ostnud äsja taasiseseisvunud Eestis ikka veel kohal olnud Vene armeebaasidest. Maalikunsti kaudu oli Toomik järk-järgult leidnud tee ''performance''<nowiki>'</nowiki>i-kunstini ja sealt edasi installatsiooni- ja kohaspetsiifilise kunstini, hüljates maali täielikult<ref>Eha Komissarov, Jaan Toomik. – Eesti Kunstnikud 1. ISBN 9985604334. Toim. Johannes Saar. Tallinn: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 1998, lk 219.</ref>, kuigi ainult lühikeseks ajaks. Just tema huvi installatsioonide vastu märgib olulist siiret Toomiku professionaalses karjääris. Kunstiajaloolane, kunstnik ja kuraator [[Hanno Soans]] on isegi öelnud, et paraku "on suure osa Toomiku väliskuraatoritest fännide hulgas läbi seedimata tema varasem arengulugu, see, kuis neo-ekspressionistlik maalija konverteeris end moodsaks postkontseptualislikuks installatsiooni- ja videokunstnikuks."<ref>"Jaan Toomik" Koostanud Heie Treier. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, Kumu kunstimuuseum, 2007, ISBN 9789985975657, lk 11.</ref>
Tema rahvusvahelise karjääri algus oli mõnevõrra "sümptomaatiline" ühe Berliini müüri järgse põlvkonna kunstniku jaoks. Eesti taasiseseisvus 1991; Jaan Toomik on osalenud erinevatel rahvusvahelistel kunstisündmustel alates 1993. aastast. 1992. aastal valminud installatsioon "[[15. mai – 1. juuni 1992]]" on olnud näitustel ka hiljem, tekitades korduvalt poleemikat Eesti ajakirjanduses. 1990. aastate alguses hakkas
1998. aastal valmis Toomiku edukaim videoteos "Isa ja poeg", mida esitletakse esmakordselt Tallinna Linnagaleriis. Selles lühidas videos (2 minutit 35 sekundit) on näha alasti kunstnikku uisutamas jäiselt külma Läänemere peal: ringeldes ümber vaataja ja saateks tema sel ajal kümneaastase poja laulud religioosne koraal, kaob ta video lõpuks valgesse silmapiiri, kust ta video alguses nähtavale ilmus. Antud teos kuulub mitmetesse kunstikogudesse ([[Eesti Kunstimuuseum]]; [[Nicole Trussardi fond]]; Erika Hoffmanni kogu, [[Berliin]]; [[Stedeljik muuseum]], [[Amsterdam]]; [[Moderna muuseum]], [[Stockholm]]; [[Ludwigi muuseum]], [[Budapest]]), kõik autorikoopiad on müüdud. Enam kui aastakümme hiljem tsirkuleeris see teos endiselt prestiižsetel rahvusvaheliste kunstiüritustel (nt 4. Berliini kaasaegse kunsti biennaal, Berliin, 2006; "Ostalgia" [[New Museum]]is, [[New York]], 2011) ja kunstnik saab jätkuvalt päringuid erinevatelt kunstikogujatelt ja institutsioonidelt ostuvõimaluste kohta.
| |||