Euroopa hümn: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
helifail
PResümee puudub
1. rida:
[[Pilt:Ninth Symphony original.png|pisi|Lehekülg Beethoveni käsikirjast]]
 
"'''Ood rõõmule'''" ([[saksa keel]]es "''Ode an die Freude''") on [[Euroopa Liit|Euroopa Liidu]] ja [[Euroopa Nõukogu]] hümn. Samas peavad mõlemad institutsioonid seda mütoloogilise hõnguga pooleldi nüüdisaegset heliteost ka kogu Euroopa hümniks. Hümni muusika põhineb [[Ludwig van Beethoven]]i poolt [[1823]]. aastal komponeeritud 9. sümfoonia viimasel osal ning seda esitatakse mõlema organisatsiooni ametlikel sündmustel.
 
{{ heli
12. rida:
 
===Saamislugu===
[[Friedrich Schiller]] kirjutas poeemi "Rõõmule" (''An die Freude'') aastal [[1785]] "inimestevahelise sõpruse" tähistamiseks.<ref>{{cite book|url=http://books.google.co.uk/books?id=xJiPF-PPodwC&pg=PA267&dq=%22An+die+Freude%22+trinklieder&sig=ACfU3U1eTzAkIDNnekETPgc_6SjC--6Sqw#PPA268,M1|title=Max Rudolf the Dog, a Musical Life: Writings and Letters|author1=Max Rudolf |author2=Michael Stern |author3=Hanny Bleeker White|year=2001|publisher=Pendragon Press|pages=267–268|accessdate=10.07.2008}}</ref> Hiljem suhtus poeet luuletusse aga põlglikult ning heitis selle kõrvale kui selle kirjutamise ajastule tüüpilise "halva maitse" näite.<ref>{{cite book|url=http://books.google.co.uk/books?pg=PA221&dq=ode-to-joy+schiller+bad-poem&lr=lang_en&id=umgoAAAAMAAJ|title=Correspondence of Schiller with Körner|author=Schiller and Christian Gottfried Körner; Leonard Simpson|year=1849|publisher=Richard Bentley, London|page=221|accessdate=09.07.2008}}</ref> PealePärast Schilleri surma said luuletuse tekstist aga sõnad Beethoveni 9. sümfoonia kooriosale.
 
===Kasutuselevõtt===
Aastal [[1971]] pani [[Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee]] ette võtta 9. sümfooniast pärinev eelmäng "Ood rõõmule" kasutusele Euroopa hümnina. Sellega jõuti tegelikult tagasi juba aastal [[1955]] [[Richard Nikolaus von Coudenhove-Kalergi]] poolt tehtud ettepanekuni. Seda, et Beethoven võiks olla Euroopa hümni muusika autor, peeti iseenesestmõistetavaks. [[Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee]] kuulutas Euroopa hümni ametlikult välja [[19. jaanuar]]il [[1972]] [[Strasbourg]]is: "Ood rõõmule" eelmäng Beethoveni 9. sümfoonia 4. osast. Aastal [[1974]] valiti seesama muusikapala ka [[Zimbabwe|Rodeesia]] hümniks.
 
Helilooja [[Herbert von Karajan]]il paluti kirjutada kolm instrumentaalset orkestreeringut – sooloklaverile, puhkpillidele ja sümfooniaorkestrile. Lisaks dirigeeris Karajan ise ametliku lindistuse jaoks tehtud ettekannet. Karajan tegi partituuris ka omad muudatused, mis puudutasid peamiselt just teose tempot.
34. rida:
[[1992. aasta Euroopa meistrivõistlused jalgpallis|1992. aasta Euroopa meistrivõistlustel jalgpallis]] kasutas hümni [[SRÜ|Sõltumatute Riikide Ühendus]]e jalgpallikoondis.
 
[[2010]]. aasta [[4. oktoober|4. oktoobril]] [[2010]] kasutati hümni tähistamaks Euroopa meeskonna võitu Ameerika Ühendriikide meeskonna üle [[Ryder Cup]]'<nowiki/>i golfivõistlusel. Euroopa võistkonna kapten [[Colin Montgomerie]] otsustas traditsioone murda ning mängida kõigi meeskonnaliikmete kodumaade hümnide asemel vaid Euroopa hümni.
 
==Mitteametlikud sõnad==
Kuna Euroopa Liidu asjaajamises on kasutusel suur hulk erinevaid keeli, on hümn ilma sõnadeta ning Schilleri kirjutatud saksakeelsetel sõnadel, mille põhjal Beethoven oma sümfoonia lõi, on vaid mitteametlik staatus. Sellest hoolimata lauldakse hümni ajal sageli just neid sõnu. Samas kasutatakse erinevatel vähemtähtsatel üritustel ka teistesse keeltesse tõlgitud sõnu.
 
[[Prantsusmaa]]l tunti erinevaid variatsioone Beethoveni "Oodist rõõmule" ammu enne Euroopa Liidu loomist. Neist mitmed on ka trükis avaldatud, sealhulgas libretisti Maurice Bouchor'iBouchori (1855–1929) variatsoonvariatsioon ''Hymne à l'universelle humanité'', mis lisas mitu värssi varem ilmunud Jean Ruault' versioonile. See ning Maurice Bouchor'iBouchori ja Julien Thiersot' koostöös valminud "Hümn tulevikule" (''Hymne des temps futurs'') on ilmunud sealsetes põhikoolides väga levinud muusikaraamatus ''Chants populaires pour les écoles''.<ref>''Chants populaires pour les écoles'', librairie Hachette. Vahemikus 1902–1911 korduvalt trükis ilmunud.</ref> Just seda tõlgendust esitavad koolikoorid Euroopaga seotud üritustel. Veel on teada ka [[Katoliiklus|katoliiklasest]] kirjaniku Joseph Folliet' (1903–1972) tõlgendus.
 
Tänu oma neutraalsusele ja ajaloolisele taustale on kõige laialdasemalt tunnustatud Austria helilooja Peter Roland'i pooltRolandi kirjutatud ladinakeelsete sõnadega tõlgendus.
 
==Vaata ka==