Herman Halliste: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
23. rida:
'''Herman Halliste''' ([[28. juuni]] [[1900]] [[Kohila]] – [[18. oktoober]] [[1973]] [[Tallinn]]) oli eesti [[skulptor]].
Ta sündis [[Kohila mõis]]a aedniku perekonnas. Hiljem kolisid vanemad Matsalu lahe ääres asuvasse Kiideva mõisasse ning üldhariduse sai Halliste [[1909]]–[[1919]] Haapsalu algkoolis ja gümnaasiumis. 1918. aastal lõpetas ta tehnilised kursused masinaehituse alal ning käis lühikest aega [[Tallinna Õpetajate Seminar]]is. 1919. aasta sügisel alustas ta kunstialaseid õpinguid [[Ants Laikmaa ateljeekool]]is ning on üks neist väljavalitutest, kellele Laikmaa võimaldas seda teha tasuta. Pärast Laikmaa juures õppimist töötas Halliste ühe talve Tõrva Reaalgümnaasiumi joonistusõpetajana ning aasta hiljem jätkas kunstiõpinguid [[Kõrgem Kunstikool Pallas|Kõrgemas Kunstikoolis Pallas]] (1923–1926)
1928 siirdus Halliste Tallinna, kus töötas aastajagu [[Jaan Koort]]i ateljees, õppides seal [[keraamika|keraamikat]] ning [[Pronks|pronksivalu]]. Koorti juurest lahkudes hakkas Halliste elatist teenima mööblidetailide valmistamise ning [[Tallinna Klaverivabrik|klaverivabrikule]] ornamentide graveerimisega. Oli Eesti Muuseumi Ühingu, [[Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühing|Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu]] juhatuse liige, [[Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus|Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse]] liige ning [[Tallinna Kunstihoone]] ehituskomisjoni ning juhatuse liige<ref>Eduard Ahas, Tänase kaanepildi autorist, Taluperenaine nr 3, 1936</ref>.
[[II maailmasõda|II maailmasõja]] ajal elas kunstnik tagasitõmbununa, suviti viibis ta koos abikaasaga [[Pupastvere|Pupastveres]]. Pärast sõja lõppu töötas skuptor mõnda aega Riikliku Kunstimuuseumi restauraatorina. Sõjajärgsed aastad olid kunstniku loomingus kõige viljakamad, põhiliseks töökohaks oli ateljee Lauristini tänavas Tallinnas. Elu lõpuaastail tundis kunstnik endas uut värskust ning töötas palju. 1973. aasta
Herman Halliste on maetud [[Tallinna Metsakalmistu|Tallinna Metsakalmistule]]. Tema haual asub meistri viimasel eluaastal graniiti raiutud "Talv".
34. rida:
Loonud portreid, aktiskulptuure ja hauamonumente. Eelismaterjaliks oli kujuril [[graniit]], kuid kasutas ka [[puit]]u, [[pronks]]i ja [[marmor]]it.
1922. aastal osales Halliste õpilastööde näitusel ning järgmisel aastal esines maalidega [[Ants Laikmaa]] 20-aastase pedagoogilise tegevuse juubelinäitusel. Esimeste skulptuuridega esines Halliste 1924. aastal kunstiühing [[Pallas]]e näitusel
Loomingu algusaastail lõi Halliste ta portreereljeefe ja -[[Büst|büste]], kujutades mitmeid muusikategelasi. 1930ndatel tegeles Halliste portreede kõrval edukalt ka figuurplastikaga, lõi hauamonumente ja viljeles [[keraamika]]t. Kõige paremini õnnestunud on selle perioodi naisfiguurid graniidis. Harvem modelleeris Halliste meesfiguure, neist võiks esile tõsta sportlaste pisikujud pronksis ("Tõstja" 1938). 1930ndate teisel poolel pööras Halliste suuremat tähelepanu keraamikale ning valmistas selles materjalis õrnu lapsepäid ja kauneid naisfiguure. Samast perioodist pärineb ka E. Aule perekonna hauamonument (1938).
[[II maailmasõda|II maailmasõja]] ajal tegeles kunstnik peamiselt maalimisega. Suved veetis ta Tartu lähedal [[Pupastvere]]s, kust pärinevad ka mitmed tema maalide motiivid. Pärast sõda jätkas skulptor portreeloominguga, kujutades eesti kunsti- ja muusikamaailma nimekaid tegelasi. Graniidis valmisid Cyrillus Kreegi ja Anton Starkopfi portreed, skulptor
"Times New Roman","serif"">Heini Paas, Herman Halliste – 70, Kodumaa, 1.07.1970</span>
</ref>.
== Viited ==
|