Vikipeedia

Saksa okupatsioon NSV Liidus: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
P resurss > ressurss
12. rida:
}}
{{Idarinde lahingud}}
'''Saksa okupatsioon NSV Liidus''' oli [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal [[Saksa Riik|Saksa Riigi]] poolt vallutatud NSV Liidu territooriumiteterritooriumide ja elanikkonna kontrolli ja majandusliku ekspluatateerimiseekspluateerimise periood aastatel 1941 kuni 19441941–1944.
 
==Sõja ja okupatsiooni algus==
[[22. juuni]]l 1941. aastal [[Barbarossa plaan|Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel alanud sõjategevuse tulemusel]] [[Idarinne (Teine maailmasõda)|Idarindel]] okupeerisid Saksamaa ja tema sõjaliste liitlaste väed NSV Liidu [[Ukraina NSV]], [[Valgevene NSV]] ning 13 [[Vene NFSV]] halduspiirkonda ja NSV Liidu poolt 1940. aastal okupeeritud ja annekteeritud alad: [[Leedu NSV]], [[Läti NSV]], [[Eesti NSV]].
 
Koos Saksamaaga teostasid okupatsiooni NSV Liidu territooriumil ka Saksamaa sõjalised liitlased: [[Rumeenia]] ([[Moldaavia ANSV]] ja osa Ukraina NSV lõunapiirkondi ([[Transnistria]])), [[Ungari]] ja [[Soome]] väed (osa [[Karjala-Soome NSV]]).
21. rida:
Sõjategevus Idarindel Saksa ja nõukogude vägede vahel ning sellele järgenud okupeeritud territooriumitel kehtestatud okupatsioonirežiim erines oluliselt Saksamaa poolt sõjategevusest Euroopas ning Euroopa riikides kehtestatud okupatsioonirežiimidest. Kardinaalselt erinevate meetodite aluseks oli [[natsionaalsotsialism|natsionaalsotsialistliku]] Saksamaa ja [[Kommunism|kommunistliku]] Nõukogude Liidu ideoloogilised erinevused. Formaalseks aluseks sõjategevuse käigus Nõukogude Liidus kehtivate sõjaseaduste mittetäitmiseks oli NSV Liidu poolt kõigi Venemaa keisririigi poolt alla kirjutatud rahvusvahelisi lepingute mitteaktsepteerimine, sest NSV Liit ei lugenud ühtegi [[Venemaa keisririik|keiserliku Venemaa]] sõlmitud lepingut endale siduvaks<ref>[[Toomas Hiio]], [http://www.esm.ee/public/aastaraamat/2011-158-265.pdf Eesti üksustest Wehrmacht’i, SSi ja politsei ning Relva-SSi alluvuses Teise maailmasõja ajal], lk 160</ref>.
 
Saksamaa poliitilise juhtkonna plaanide kohaselt oli pärast NSV Liidu vallutamist kavas kasutada Venemaa resursseressursse kasutada Saksamaa sõjatööstuse ja armee vajaduste rahuldamiseks toorainete ja toiduvarudega.
 
22. juunil 1941 alanud pealetungi järel vallutasid Saksa väed hoogsa pealetungi tulemusel 1941. aasta juuliks suure osa Valgevenest, Ukrainast ning Baltimaadest.
 
==Ostland ja Moskoovia riigikomissariaat==
17. juulil 1941. aastal moodustati juba Idaalade Riigikomissariaadi (''Reichsministerium für die besetzten Ostgebiete (RMfdbO)'') riigikomissariks määratud [[Alfred Rosenberg]]i poolt koostatud [[Generaalplaan Ost|Generaalplaani Ost]] alusel okupeeritud alade haldamiseks:
* [[Ostland|Ida maa-ala Riigikomissariaat]] (saksa keeles ''Reichskommissariat Ostland''), keskusega Riias ja
*[[Moskoovia Riigikomissariaat]] (saksa keeles ''Reichskommissariat Moskowien''), keskusega Moskvas.
 
==Ukraina riigikomissariaat==
1941. aasta 30. juulil 1941 taganesid nõukogude väed [[Lääne-Ukraina]]st ja [[Lviv]]i linnas kuulutasid [[Stepan Bandera]] ja [[OUN]] piirkonnas välja [[Ukraina]] iseseisvuse taastamise. Pärast Kiievi vallutamist Saksa WehrmactiWehrmachti vägede poolt kuulutas koos saksaSaksa vägedega tegutsenud ukraina rahvuslase [[Andrei Melnik]]u poolt Ukraina Rahvusnõukogu, kuid Saksa okupatsioonivõimud ei tunnistanud ukraina rahvuslaste soovi taastada Ukraina iseseisvust ning mõlemad iseseisvuse taastamist pooldavad grupid vahistati ja saadeti lõpuks [[koonduslaager|koonduslaagrisse]].
 
20. augustil kuulutati Adolf Hitleri korraldusega välja Ukraina riigikomissariaadi moodustamine, kuhu kuulus Ukraina territoorium (välja arvatud [[Poola kindralkubermang]]uga liidetud [[Galiitsia]]).
 
Ukraina riigikomissariadi koosseisus moodustati kindrakomissariaadid: Krimmi kindrakomissariaat (''Generalbezirk Krim''), kindralkomissar [[Alfred Eduard Frauenfeld]]; Žitomiri kindrakomissariaat (''Generalbezirk Shitomir''), [[Kurt Klemm]]; Kiievi kindralkomissariaat (''''Generalbezirk Kiew''), Helmut Quitzrau, Waldemar Magunia; Nikolajevi kindralkomissariaat (''Generalbezirk Nikolajew''), [[Ewald Oppermann]]; Volõõnia-Podoolia kindralkomissariaat (''Generalbezirk Wolhynien-Podolien''), [[Heinrich Schoene]]; Dnepropetrovski kindralkomissariaat (''Generalbezirk Dnjepropetrowsk''), [[Nikolaus Selzner]].
{{Vaata|Ukraina Riigikomissariaat}}
 
47. rida:
==Sisejulgeolekukorraldus==
Saksa vägede poolt sõjategevuse tulemusena okupeeritud territooriumitel kujunesid Saksa Wehrmachti väeüksuste lahingutegevuse ja -tagalapiirkonnad, kus Saksa tsiviilvõimuorganid puudusid ning tegutsesid Wehrmachti tagalapiirkonnad. Tagalapiirkonnad ja neis tegutsevate sõjaväeasutuste pädevused olid jagatud järgmiselt:
*rindejoonest kuni 20 km kaugusele läänesuunas,lääne suunas kuulus võim antudselles piirkonnas vahetult rindel tegutsenud Saksa armee [[diviis]]iülematele või [[Korpus (sõjandus)|korpus]]ejuhatajatele;
*piirkonnas, mis asus rindejoonest 20-5020–50 km kaugusel, kuulus võim armeede tagalakomandantidele (nn ''Korück'');
*piirkonnas, mis asus rindejoonest 50 km kaugusel ja mis läänes piirnes tsiviilokupatsioonivalitsuse alla antud ala või Saksamaa põhiterritooriumiga, kuulus võim piirkonnas tegutsenud väegrupi ([[Väegrupp Nord]], [[Väegrupp Mitte|Mitte]], [[Väegrupp Süd|Süd]] jne) tagalapiirkonna juhile.
 
55. rida:
**„kahe vastandliku poliitilise süsteemi vahelise lõppvõitluse iseloomust” lähtudes poliitiliste ja rassipoliitika eriülesannetega Saksa [[Riigi Julgeoleku Peaamet]]i [[Julgeolekupolitsei]] ja [[Julgeolekuteenistus|SD]] operatiivgrupid (''Einsatz gruppen'') (Vt. [[Einsatzgruppe A]], [[Väegrupp Nord]] territooriumil), armeede tagalakomandantide ja rindeüksuste operatsioonipiirkonnas [[SS]]il ja politseil pädevust ei olnud.
**tagalajulgestusega tegelesid armeede tagalakomandantidele allunud Saksa [[julgestusdiviis]]id ning kohalikest antibolševistlikult meelestatud elanikest moodustatud [[julgestusgrupp|julgestusgrupid]].
*tsiviilvalitsuse alla antud okupeeritud aladel ja väegruppide tagalas aga vastutasid sisejulgeoleku ja politseikorralduse eest väegrupi staabi ja tsiviilvalitsuse juurde Saksa [[Riigi Julgeoleku Peaamet]]i poolt määratud piirkonna Kõrgemkõrgem SS-i ja Politseifüürerpolitseifüürer, kes administratiivselt allus Riigi Julgeoleku Peaametile, operatiivselt aga tegevuspiirkonna väegrupi või tsiviilvalitsuse juhtkonnale.
 
1941. aasta suve sõjategevuse tulemusel ja saksa vägede kiire edasiliikumise tõttu võeti [[sõjavang]]i tohutu hulk sõjavange, kuid saksa soomusgruppide [[tankikiil]]ude läbimurrete ja nõukogude vägede taganemisega jäi saksa vägede tagalasse ka palju punaarmeelasi ning terveid Punaarmee üksusi, kes üritasid kas üle rindejoone välja murda, jätkasid võitlust saksa vägede tagalas, liitusid partisanidega või said ise partisanikoondiste tuumikuks. Saksa vägede tagalas intensiivistus mitteregulaararmee relvastatud vastupanu eriti pärast [[Jossif Stalin]]i 1941. 3. juulil 1941 peetud raadiokõnet, mille ta nõudis "vihast võitlust kuni viimse veretilgani".
 
1941. aasta suvel alustasid Saksa armeede tagalakomandandid kuni pataljonisuuruste (tagalajulgestus)üksuste formeerimist kohalikest vabatahtlikest. Üksuste ülesandeks määrati tagala julgestamine, sõjaliste objektide valve ning võitlus maha jäänud [[punaarmee]]laste ja [[partisan]]ide vastu. Lähtudes Saksa natsionaalsotsialistlikust [[ideoloogia]]st ning [[natsionaalsotsialistlik rassiteooria|natsionaalsotsialistlikust rassiteooriast]] oli Saksa sõjalise juhtkonna suhtumise okupeeritud territooriumite elanikesse erinev.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Saksa_okupatsioon_NSV_Liidus"