Fluorestsentsspektroskoopia: erinevus redaktsioonide vahel

* Filterfluorimeetritesfilterfluorimeetrites kasutaksekasutatakse [[valgusfilter|valgusfiltreid]], et eristada ergastamiseks kasutatud valgust ja fluorestseerunud kiirgust.;

* Spektrofluorimeetritesspektrofluorimeetrites kasutatakse [[difraktsioonivõre]]dega [[monokromaator]]eid, et eristada ergastamiseks kasutatud valgust ja fluorestseerunud kiirgust.<ref name="Sharma"> Introduction to Fluorescence Spectroscopy. Sharma, A. ja Schulman, S. G. Wiley interscience, 1999</ref>

Mõlemat tüüpi seadmed kasutavad järgnevatjärgmist skeemi. Valgusallikalt pärinev valgus suunatakse läbi filtri või [[monokromaator]]i uuritavale ainele. Osa pealelangenud valgusest neeldub ja mingi hulk molekule kiirgab fluorestsentkiirgust. Sellel kiirgusel ei ole eelissuunda, st see võib olla kiiratud ükskõik millisesse suunda. Osa tekkinud kiirgusest läheb läbi järgmise filtri või [[monokromaator]]i, mille taga on [[fluorestsents]]i registreeriv detektor. Viimane on ainele pealelangeva valgusega üldjuhul 90° nurga all, et vedelike uurimisel vältida ergastava valguse sattumist detektorisse, lisaks on nii tehniliselt lihtsam. Kuna ergastatav valgus on üldjuhul intensiivne ja detektor väga tundlik, siis on eelnev vajalik detektori töökorras hoidmiseks. Kasutatud on ka [[lääts]]i ja peegleid ning erinevatel fluorimeetritel võib esineda mitmesuguseid modifikatsioone.<ref name="Sharma" />

Kasutust leiavad erinevaid valgusallikaid, sealhulgas [[laser]]id, [[LED]]id, [[ksenoonlamp|ksenoon-]] ja [[elavhõbelamp|elavhõbelambid]]. Ergastava valgusena kasutatakse sellist kiirgust, mis neeldub tugevalt uuritavas aines. Seda on lihtne leida [[neeldumisspekter|neeldumisspektrist]]. Laserid kiirgavad väga [[monokromaatiline laine|monokromaatset valgust]], mistõttu pole vajadust ergastavat valgust enne ainega interakteerumist läbi filtri või [[monokromaator]]i lasta. Laserite kasutamise puuduseks on aga asjaolu, et neilt pärineva valguse lainepikkust ei saa muuta. Seevastu [[ksenoonlambi]] spekter on pidev ja temalt pärineva valguse intensiivsus püsib enam-vähem konstantsena lainepikkuste vahemikus 300 kuni 800300–800 nm.<ref name="ksenoon"> {{netiviide | URL =http://www.hamamatsu.com/resources/pdf/etd/Xe-HgXe_TLSX1044E05.pdf| Pealkiri =Super-Quiet Xenon Lamp. Super-Quiet Mercury-Xenon Lamp| Kasutatud =21.10.14 | Keel = }} </ref>

[[Küvett]] on anum, mille sees analüüsitavat ainet hoitakse. Tuleb hoolega jälgida, millised on küveti enda optilised omadused, et ei juhtuks olukord, kus küvett ei lase ergastavat valgust läbi või küveti enda [[fluorestsents]] on tunduvalt parem kui uuritaval ainel. Eelistatud on [[kvarts]]ist küvetid, mis lasevad valgust läbi lainepikkuste vahemikus 200 kuni 2500200–2500 nanomeetrit (siinkohal oleks õigem rääkida mitte enam valgusest, vaid kiirgusest, sest nähtava valguse [[diapasoon]] moodustab ainult väikse osa sellest vahemikust). Kallim ja kõrgema klassi [[kvarts]] laseb läbi kiirgust kuni 3500 nanomeetrit.<ref name="küvetid"> {{netiviide | URL =http://www.sigmaaldrich.com/analytical-chromatography/analytical-products.html?TablePage=104902943| Pealkiri = Quartz and Glass Cuvettes| Kasutatud =21.10.14 | Keel = }} </ref>