Eesti köök: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
6. rida:
Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste [[Põhja-Euroopa]] maadega. Selle määrasid ära kohalik [[kliima]], maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted.
Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud – [[puder]], [[hapurokk|rokk]], [[kört]], [[leem]] jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud tainast tume rukki[[leib]]. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutainast [[karask]]it, uuemal ajal ka [[nisujahu]]st [[sepik]]ut ja pühade puhul valget [[sai]]a.
Eestile omane teraviljatoit on ka [[kama]] – keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi [[hapupiim]]aga (uuemal ajal süüakse kama ka [[keefir]]i või [[jogurt]]iga). Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder – [[kiisel]] või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus. Toitvuse poolest olid hinnatud ka [[põldoasupp|põldoa-]] ja [[hernesupp]]. ▼
[[Aedvili|Aedviljadest]] olid ammu tuntud [[kapsas]], [[naeris]] ja [[kaalikas]]. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. [[Kartul]] muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa. Tänapäeval kutsutakse Eestit sageli "kartulivabariigiks" Ladina-Ameerika "[[banaanivabariik]]ide" eeskujul, ehkki kartul jõudis siia suhteliselt hilja.▼
Munatoidud olid Eesti talurahva toidusedelis haruldased, [[munapuder]] ja [[keedetud muna]]d olid pühapäevaroad. Piimatoodetest tarvitati rõõska ja [[hapupiim|hapu]]t [[piim]]a, [[või]]d ja [[kohupiim]]a. Lisaks hapupiimale tarvitati joogiks [[kali|kalja]], pühade puhul [[õlu]]t.
▲Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder – [[kiisel]] või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus.
▲[[Aedvili|Aedviljadest]] olid ammu tuntud [[kapsas]], [[naeris]] ja [[kaalikas]]. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. [[Kartul]] muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa.
[[Liha]] polnud talurahva laual väga sagedane. Loomi tapeti sügisel, kohe tarvitati ära [[rupskid]], liha säilitati soolatult ja suitsutatult. [[Seapea]]st ja [[seajalad|-jalgadest]] keedeti pidurooga – [[sült]]i, mis sellise valmistusviisiga on maailmas ainulaadne ja mida eestlased tänini söövad. Pühaderoaks olid ka [[vorst]]id, mille tangupudrust täidisele lisati vaid veidi liha; tänini on püsinud komme süüa [[jõulud|jõuluks]] [[verivorst]]i. Lihaga keedeti ka [[kapsasupp]]i, [[suitsuliha]] pandi herne- ja oasupisse.
32. rida ⟶ 22. rida:
[[1920. aastad|1920.]]–[[1930. aastad|30. aastateks]] kujunes välja nii-öelda eesti köögi teine kihistus. Sellest ajast on tuntud näiteks sellised Eestis hästi kodunenud ja omased toidud nagu [[kartulisalat]], [[marineeritud kõrvits]] ja [[hapukurk]], [[maksapasteet]], [[kotlet]]id, [[kartulipuder]], [[kapsarullid]], [[kissell]], [[mannavaht]], [[plaadikoogid]] jms.
Pärast [[Teine maailmasõda|Teist maailmasõda]], [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)|nõukogude okupatsiooni]] tingimustes, said Eesti toitumistavad ulatuslikke mõjutusi ida poolt; [[söökla]]tesse ja [[restoran]]idesse jõudsid [[borš]], [[seljanka]], [[rassolnik]], [[hartšoo]], [[pelmeenid]] jms. Tunda andis samas toiduainete ja eriti [[maitseained|maitseainete]] piiratud valik. Nõukogude aja lõpul, kui kooperatiivide näol levis algeline eraettevõtlus, muutusid populaarseks uudistoidud nagu [[šašlõkk]], [[suhkruvatt]], [[kartulivahvlid]] jne.
[[1980. aastad|1980.]]–[[1990. aastad|90. aastatest]] on traditsiooniline eesti köök tähtsust kaotamas. Siiski eelistatakse paljudes peredes eriti pühade ja pidude ajal veel traditsioonilisi toite. Tänapäeval areneb rahvusvahelise köögi, rohelise mõtteviisi ja uuesti populaarseks muutunud kultuurilise eestluse mõjul ka uus Eesti köök, kus tavapäraseid kodumaiseid toiduaineid (mitmesugused marjad ja seened, kilu, sea-, veise- ja lambaliha, rukis, [[kama]] jms) kasutatakse uudsel viisil - näiteks on populaarsed [[marjakrõpsud]], riiklikel vastuvõttudel on esindatud rahvusköögi motiivid jne.
== Vaata ka ==
| |||