Ludwig Wittgenstein: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Eemaldatud mall Link GA; keelelinkide äramärkimine nüüd Vikiandmetes |
PResümee puudub |
||
52. rida:
Sõja ajal kirjutas Wittgenstein oma filosoofilised mõtisklused märkmikesse, mida ta seljakotis kaasas kandis. Osa neist on säilinud ja avaldatud<ref name="M 2008:3">Morris 2008:3</ref>. Avaldatud märkmed algavad mõtisklustega [[loogika]] alustest; esimene lause on: "Loogika peab ise enese eest hoolitsema."<ref name="M 2008:3"/> Esimesel kahel aastal mõtles ta peamiselt Russelli ja Frege tööde üle; juunis [[1916]] aga tegi Wittgensteini üksus läbi ränga, paljude ohvritega lahingu, pöördusid tema mõtted [[elu mõte|elu mõtte]] juurde, mis teda ja tema vendi juba Viinis olid vaevanud<ref name="M 2008:3"/>. Nüüd põimusid tema mõtisklused loogika alustest läbi elu mõtte probleemiga<ref name="M 2008:3"/>.
Sõja lõpul 1918 saadeti ta [[suurtükivägi|suurtükiväe]] mägi[[rügement|rügemendi]] koosseisus Põhja-[[Itaalia]]sse, kus ta langes itaallaste kätte vangi. Kui ta vangi võeti, leiti tema seljakotist "[[Loogilis-filosoofiline traktaat|Loogilis-filosoofilise traktaadi]]" algkäsikiri (''[[Prototractatus]]''), mis põhines kahe viimase sõja-aasta märkmetel<ref name="M 2008:3"/>. Lõppvariant löödi masinal ümber suvel 1918<ref name="M 2008:3"/>. Wittgensteinil lubati see [[John Maynard Keynes]]i abiga saata [[Itaalia]] vangilaagrist [[Cambridge]]'isse [[Bertrand Russell]]ile. Hoolimata [[Bertrand Russell|Russell]]i jõupingutustest avaldati see alles 1921 (ainult [[saksa keel]]es) [[Wilhelm Ostwald]]i ajakirjas "[[Annalen der Naturphilosophie]]". [[1922]] ilmus saksa- ja [[inglise keel|inglise]] paralleelväljaanne [[George Edward Moore]]'i
See jäi ainsaks Wittgensteini eluajal avaldatud tööks, kui mitte arvestada kaht väiksemat filosoofilist tööd ja sõnaraamatut rahvakoolidele.
81. rida:
Oma loengutega ning üliõpilaste konspektide kaudu, mida laialt levitati, sai ta ingliskeelses filosoofiamaailmas väga mõjukaks. Kuulajad on esile tõstnud tema jõulist intellekti, kirglikku tõsidust ning ideede ja meetodite originaalsust. Loengud olid improviseeritud ning koosnesid sageli vastustest küsimustele, mida ta ise esitas.
Wittgenstein lõõgastus vaadates ameerika [[vestern]]eid või lugedes detektiivjutte. Muusikas seevastu ei tunnistanud ta mitte midagi, mis oli loodud pärast Brahmsi, pidades uuemat muusikat ühiskonna allakäigu
Selleks ajaks olid Wittgensteini vaated [[matemaatika alused|matemaatika alustele]] radikaalselt muutunud. Varem oli ta leidnud, et matemaatika alused võib pakkuda [[loogika]], ning isegi kaalunud [[Bertrand Russell|Russell]]i ja [[Alfred North Whitehead|Whitehead]]i "[[Principia Mathematica]]" ajakohastamist. Nüüd ta väitis, et matemaatikas ei ole [[fakt]]e ning matemaatilised väited ei ole sõna otseses mõttes [[tõesus|tõesed]], vaid väljendavad lihtsalt teatud sümbolite konventsionaalseid tähendusi. Ta väitis ka, et [[vastuolu]] ei ole matemaatilise süsteemi jaoks saatuslik puudus. Ta pidas neil teemadel loengusarja, mida kuulas [[Alan Turing]] ja millel nad omavahel ägedalt vaidlesid.
| |||