Erinevus lehekülje "Johannes Paulus I" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P (Eemaldatud mall Link FA; keelelinkide äramärkimine nüüd Vikiandmetes)
P
}}
[[Pilt:Pope Ioannes Paulus I, 1968.jpg|pisi| Johannes Paulus I aastal 1968 ]]
'''Johannes Paulus I''', ladinapäraselt '''Ioannes Paulus I''' ('''Albino Luciani,''' [alb'iino lutš'aani] [[17. oktoober]] [[1912]] – [[28. september]] [[1978]]) oli [[paavst]] 1978. Ta oli 263. paavst. Teda on kutsutud ''naeratavaks paavstiks''.
 
Albino Luciani sündis [[Itaalia]]s Forno de Canale's (praegune [[Canale d'Agordo]]) [[sotsialism|sotsialistliku]] taustaga töölise Giovanni Luciani ja Bortola Tanconi 4-lapselises peres. Ta [[ristimine|ristiti]] oma sündimise päeval kodus, kuid ametlikult kinnitati tema ristimine [[19. oktoober|19. oktoobril]] 1912 [[kuraator]] Achille Ronzoni poolt. Luciani [[konfirmatsioon|konfirmeeriti]] [[26. september|26. septembril]] [[1919]] [[piiskop]] Giosue Cattarossi poolt.
Luciani õppis alates [[1918]] Forno de Canale algkoolis, jätkas õpinguid Feltre [[seminar]]is, kust siirdus edasi [[Belluno]] Gregoriuse seminari. Läbinud ajateenistuse, õppis ta [[Rooma]]s Paavstlikus [[Gregoriuse ülikool]]is [[teoloogia]]t ja kaitses [[27. veebruar]]il [[1947]] [[doktor]]ikraadi. Tema doktoritöö käsitles inimhinge temaatikat Antonio Rosmini vaadetes.
 
Luciani tundis 10-aastaselt [[kutsumus]]t saada [[vaimulik]]uks. [[7. juuli]]l 1935 ordineeriti ta [[katoliku kirik]]u [[preester|preestriks]]. [[1937]][[1947]] oli ta kuraator ja oma piiskopkonna seminari prorektor, õpetades ühtlasi [[dogmaatiline teoloogia|dogmaatilist]] ja [[moraaliteoloogia]]t, [[kanooniline õigus|kanoonilist õigust]] ja sakraalkunsti.
 
[[1948]] oli ta Feltre ja Belluno [[sinod]]i sekretär ning nimetati oma piiskopkonna [[generaalvikaar|progeneraalvikaariks]] ja [[1954]] generaalvikaariks. [[15. detsember|15. detsembril]] [[1958]] nimetas paavst [[Johannes XXIII]] Luciani [[Vittorio Veneto]] piiskopiks ja ta pühitseti paavsti poolt piiskopiks [[27. detsember|27. detsembril]] 1958. Piiskopina osales ta [[II Vatikani oikumeeniline kirikukogu|II Vatikani oikumeenilise kirikukogu]] ([[1962]][[1965]]) kõikidel istungitel ja Itaalia Piiskoppide Konverentsi doktriinikomisjonis.
 
15. detsembril [[1969]] määras paavst [[Paulus VI]] ta [[Venezia]] patriarhiks. [[5. märts]]il 1973 sai ta San Marco [[kardinal|kardinalpreestriks]]. Luciani pidas Venezias 5 [[oikumeenia|oikumeenilist]] konverentsi ning [[anglikaani kirik]]u ja katoliku kiriku rahvusvahelise ühiskomisjoni kohtumise. [[1972]][[1975]] oli ta Itaalia Piiskoppide Konverentsi asepresident. Ta osales [[30. september|30. septembrist]] [[6. november|6. novembrini]] [[1971]], [[27. september|27. septembrist]] [[26. oktoober|26. oktoobrini]] [[1974]] ja 30. septembrist [[29. oktoober|29. oktoobrini]] [[1977]] maailma piiskoppide sinodil.
 
Kardinalina kirjutas Luciani raamatu ''Illustrissimi'', mis sisaldas kirju mitmesugustele ajaloolistele ja väljamõeldud isikutele, kasutades nende kogemust mõistulugudena oma [[jutlus]]tes. Adressaatide hulgas olid [[Jeesus Kristus]], kuningas [[Taavet]], habemeajaja [[Figaro]], [[Austria-Ungari]] keisrinna Maria Theresa, [[Pinocchio]], [[Mark Twain]], [[Charles Dickens]] ja [[Christopher Marlowe]]. [[Juuni]]s [[1975]] kinnitas ta, et [[kommunism]] on [[kristlus]]ele sobimatu.
==1978. aasta esimene [[konklaav]]==
[[Pilt:John paul 1 coa.svg|thumb|Johannes Paulus I vapp]]
Johannes Paulus I valiti paavstiks 26. septembril 1978 konklaavi 4 voorus. [[25. september|25.]] — 26–26. septembril 1978 toimunud konklaavil osales 111 kardinali. See oli kõige suurema osavõtjate arvuga konklaav ajaloos, hiljem on veel rohkem kardinale osalenud [[2005]]. aasta konklaavil, kus valiti [[Benedictus XVI]].
Johannes Paulus I oli esimene uuema aja paavst, kes oma pöördumistes ütles enda kohta "mina", mitte "meie", kuigi traditsioonitruud abilised, keda paavsti tagasihoidlik soojus ja mitteformaalsus pani kohmetuma, kirjutasid tema tegelikud kõned pressiteadete ja [[L'Osservatore Romano]] jaoks sageli formaalsemasse stiili ümber. Ta oli esimene paavst üldse, kes tegi end "inimnäoliseks" (ta tunnistas avalikult, et Venezia patriarhiks määramine oli pannud ta punastama). Ta oli esimene paavst, kes keeldus ''[[sedia gestatoria]]'' 'st, kuni kardinalide surve veenis teda selle vajalikkuses, sest muidu usklikud ei näeks teda ([[Vatikan]]i ametiisikud ei öelnud talle, et nad häbenesid tema kohmakat lampjalgset kõnnakut, mis ei olnud nende meelest "kuninglik"). Ta oli esimene paavst, kes tunnistas, et paavstiks saamise väljavaade tundus talle nii kohutav, et teised kardinalid pidid teda julgustama seda vastu võtma "''Tempestas magna est super me''"). (Ta olevat konklaavile talle omase naeratusega öelnud: "Andku Jumal teile andeks, mis te minu nimel olete teinud.") Ta oli ka esimene paavst, kes keeldus tuhande aasta vanusest pompöössest paavsti kroonimise tseremooniast ja paavsti[[tiaara]]st, vaid ta pühitseti[[3. september| 3. septembril]] ametisse. (Igatahes vihjas ta oma abilistele ja meeskonnale, et ei pea end paavstiks sobivaks.) Johannes Paulus I andis katoliku kirikule üllatava alandlikkuse märgi; ka tema moto oli "''Humilitas''" 'alandlikkus'.
 
Ta valiti [[konklaav]]il neljandas hääletusvoorus, mis annab tunnistust sellest, et [[konsensus]]ele jõuti kiiresti. Üldiselt arvatakse, et valiku põhjuseks olid rivaalitsevad leerid kardinalide kolleegiumis. Traditsionalistid pooldasid kardinal [[Giuseppe Siri]]t, ent progressivistid ja Teise Vatikani kirikukogu toetajad olid kindlalt tema vastu. Mõned Teise Vatikani kirikukogu pooldajad ja mõned Itaalia kardinalid pooldasid kardinal [[Giovanni Benelli]]t, teised aga olid tema vastu tema "autokraatlike" tendentside tõttu. Kahanev pooldajaskond oli kardinal [[Sergio Pignedoli]]l, kes oli ise nii kindel selles, et paavstiks valitakse just nimelt teda, et ta läks kiirdieedile, et valge [[sutaan]] talle selga läheks, kui ta valitakse. Mitteitaallaste seas (nüüd on itaallased üha rahvusvahelisemas kardinalide kolleegiumis aina suuremas vähemuses) olid sellised tegelased nagu kardinal Karol Wojtyła, "välismaalane", kelle saamist oma järglaseks Johannes Paulus I ennustas. (Luciani ei nimetanud selle "välismaalase" nime, vaid kordas ainult, et too oli konklaavil istunud tema vastas. [[Sixtuse kabel]]i istumise plaanid augustiks 1978 näitasid, et Luciani vastas oli Wojtyła.)
 
Paljud, sealhulgas ka kardinalid, ootasid pikka konklaavi, mis jääb leeridevahelise rivaalitsemise tõttu ummikusse. Luciani oli kerge kompromiss: pigem Teise Vatikani kirikukogu vaimus karjane kui range intellektuaal, väheste autokraatlike pretensioonidega mees, kes sellisena oli mõningatele kardinalidele vastuvõetavam kui Benelli (kes oleks äärepealt saanud riigisekretäriks, kuid määramine jäi ära Johannes Paulus I surma tõttu, ja kellel jäi oktoobrikuu konklaavil paavstiks saamisest puudu käputäis hääli). Ja Itaalia kardinalidele, kes ei tahtnud hääletada teiste, vaieldavate itaallastest kardinalide poolt, oli Luciani ilma "pagasita" itaallane: tal ei olnud seljataga karjääri [[kuuria]]s, mis oleks tekitanud talle vaenlasi, ega vaieldavaid ega radikaalseid avaldusi ega jutlusi, vaid tegemist oli lihtsalt karjasega, naeratava leebe mehega.
 
Öeldi, et see, kes Albino Luciani ei ole, on sama tähtis kui see, kes ta on. Juba enne konklaavi algust panid Vatikani raadio ajakirjanikud tähele, et tema nime mainiti üha sagedamini eriti kardinalide poolt, kes teda vaevalt tundsid, kuid tahtsid temast rohkem teada saada, sealhulgas tema tervisliku seisundi kohta. Kui nad oleksid teadnud, kui vilets tervis tal on (tema pöiad olid nii paistes, et ta ei saanud talle konklaavi jaoks ostetud kingi kanda), oleksid nad ehk otsinud Paulus VI-le mõnd teist järeltulijat. Ent nad ei teadnud seda, mistõttu mees valiti tema enda kohkumuseks ja talle täiesti ootamatult paavstiks.
 
Järgnevatel päevadel andsid kardinalid (hoolimata keelust teistele midagi konklaavi kohta rääkida) mõista, et olid üldise suure rõõmuga valinud "Jumala kandidaadi". Kardinal Pironio teatas: "Olime tunnistajaks moraalsele imele." Ja hiljem kommenteeris [[ema Teresa]]: "Ta oli suurim Jumala and. Jumala päikesekiir paistmas maailma pimeduses."
 
Nagu ta ise tol kuulsal angelusel teatas, oli ta valinud kaksiknime "Johannes Paulus" (esimese paavstluse ajaloos) tänuavaldusena nii Johannes XXIII-le, kes oli nimetanud ta piiskopiks (ja kelle järglane ta oli Venezias), ja Paulus VI-le, kes nimetas ta patriarhiks ja kardinaliks ning kelle järglane ta oli paavstina.
|}
 
Johannes Paulus I ametissepühitsemise tseremoonial osalesid [[Argentiina president]] [[Jorge Rafael Videla]], [[Hispaania kuningas]] [[Juan Carlos I]], [[Belglaste kuningas]] [[Baudouin I]], [[Monaco vürst]] [[Rainier III]], SakamaaSaksamaa FV liidukantsler [[Helmut Schmidt]], [[Liechtensteini vürst]] [[Franz Josef II]] ja [[Luksemburgi suurhertsog]] [[Jean]].
 
Üldise arvamuse kohaselt oli Johannes Paulus I teoloogias konservatiivne. Ta kaitses avalikult Paulus VI paljuvaieldud [[entsüklika]]t suguliste kommete kohta ''Humanæ Vitæ''. (Tõsi küll, eraviisiliselt oli ta Paulus VI-t üles kutsunud võtma teistsugust seisukohta.) Ta pani Vatikani tublisti muretsema, kui ta võttis vastu [[ÜRO]] esindajat, et arutada [[ülerahvastatus]]t [[kolmas maailm|kolmandas maailmas]]. Mõned entsüklika ''Humanæ Vitæ'' vastased väljendasid lootust, et võttes arvesse tema arvamusi, mis ta Paulus VI-le oli väljendanud, ning tema sügavutiminevat arutelu kolmanda maailma rahvaarvu kasvu probleemide üle annab uus paavst välja entsüklika, mis "kohandab" entsüklikat ''Humanæ Vitæ''. Kuid tema ootamatu surma tõttu jäid tema plaanid selles asjas teadmata.
Johannes Paulus avaldas oma soojusega küll rahvale muljet, kuid Vatikani sees peeti teda "intellektuaalseks kergekaallaseks", kes ei ole paavsti kohustuste kõrgusel. [[John Cornwell]]i sõnul koheldi teda üleoleva armulikkusega. Üks vanem vaimulik võrdles teda näitleja [[Peter Sellers]]iga. Kriitikud võrdlesid tema jutlusi, mis mainisid Pinocchiot, [[Pius XII]] ja [[Paulus VI]] õpetatud arutlustega. Külastajad rääkisid tema isolatsioonist ja üksildusest ning sellest, et ta oli aastakümnete jooksul ainus paavst, kellel ei olnud seljataga ei diplomaatilist ([[Pius XI]] ja [[Johannes XXIII]]) ega [[kuuria]]karjääri ([[Pius XII]] ja [[Paulus VI]]). Paavst Johannes Paulust süüdistati selles, et ta ei tule toime lõputute dokumentidega, mida riigisekretär [[Jean Villot]] talle saadab. Paavst läks kord paanikasse, kui tuul viis pealtnägijate õuduseks tema käest lendu ülisalajase dokumendi, mille Villot talle oli saatnud, ning see sattus üle katuseaia Vatikani katustele. (Vatikani tuletõrje tõi need sajad leheküljed ära.)
 
Lucianil endal olid rängad kahtlused selles, kas ta sobib paavstiks. Ta ennustas, et tema paavstiaeg tuleb lühike ning tema järglaseks saab "too välismaalane". Ta küsis inimestelt korduvalt: "Miks nad minu välja valisid?"
 
Ta esitas avaliku pöördumise [[30. august]]il kardinalide kolleegiumile ja [[7. september|7. septembril]] Rooma vaimulikkonnale.
Cornwelli arvates suri paavst umbes kell 21:30 või ehk 20:00 oma laua taga ning tema surnukeha leidsid põrandalt preestritest sekretärid, kes viisid selle voodisse ning asetasid ta [[äkksurm]]a surnud inimese kohta ebatavalisse asendisse (istukil, prillid ninal ja paberid käes). Põhjus oli selles, et kaks sekretäri tahtsid varjata, et paavstil oli kaks korda olnud tugev rinnavalu läheneva kopsuemboolia sümptomitega ning raske köhahoog. Nad tahtsid mõlemal korral arsti kutsuda, ent paavst ei lasknud. Cornwelli järgi tahtsid nad süütunde tõttu jätta mulje äkksurmast, et neid ei saaks süüdistada. (Peale selle oli Luciani mälestusele ja paavstlusele austavam jätta mulje, et Luciani suri väärikat surma oma voodis lugedes, mitte looteasendis põrandal.)
 
Mõlemad sekretärid (üks neist, [[John Magee]], on praegu [[Cloyne]]'i piiskop [[Iirimaa]]l) eitavad seda, ent see versioon annab seletuse paljudele kummalistele asjaoludele, eeldamata suuri vandenõusid. Samuti seletab see mõlema sekretäri kummalisi kommentaare; Magee ütles paavsti majapidamise nunnadele paavsti surma õhtul, et paavst võib samal õhtul või öösel surra. Teine sekretär, rääkis, et kui ta teda tõstis, olid paavsti selg ja pöiad veel soojad. Isegi kui ta suri voodis, ei saanud tema keha ajal, mil ta leiti (umbes 5:30; oli juba tekkinud [[koolnukangestus]], mistõttu tal murti mõned luud (kas põlv või selg)) ja mil sekretär olevat surnukeha tõstnud ja soojust tundnud. Vatikan on raamatut mitteametlikult kiitnud; selles leiduvaid oletusi ja järeldusi on ka kahtluse alla pandud. Jätkuvalt on nõutud paavsti säilmete ümbermatmist ning avalikult tunnustatud lahkamise läbiviimist.
 
==Johannes Paulus I beatifikatsiooniprotsess==
[[17. juuni]]l [[2003]] tunnustas Johannes Paulus II tema beatifikatsiooniprotsessi alustamist ja [[23. november|23. novembril]] 2003 alustati ametlikult protsessigaprotsessi.
 
==Välislingid==
109 251

muudatust