1941. aasta oktoobris toimusid kaitseliinil ägedad lahingud. Nõukogude väed püstitasid kohalike elanike (sunnitud) abiga kaitseliinile kaks rida [[betoon|betoonist]] tankitõrjepüramiide, milledest paljud on tänaseni säilinud. Kahe ööpäeva jooksul sooritasid Punaväed kümneid vasturünnakuid, mida toetas [[Rannakaitsepatarei nr 315|315. rannakaitsepatarei]] tuli. Õlg- õla kõrval võitlesid [[3. üksik laskurbrigaad|3. üksik laskurbrigaadi]] võitlejad, [[Balti laevastik]]u madrused ja kohalikud [[hävituspataljon]]lased, kohalikest värvatutest moodustatud merejalaväe- ja sapööriüksused. 2. oktoobril andis sõjanõukogu loa evakueerimiseks.
==1944 Saksa kaitseliinina==
1944. aastal kindlustasid sellele kaitseliinil end Saksa väed. 20. oktoobril jõudsid Nõukogude 131. diviisi polgud Lõpe-Kaimri kaitseliiinikaitseliini ette. Samal päeval andis 8. laskurkorpuse komandör kindralleitnant [[Lembit Pärn]] juhtimise üle 109. laskurkorpuse juhile kindralleitnant J. Alfjorovile. 249. ja 131. diviisidele lisaks saadeti rindele kindral N. Tšurkini 109. laskurdiviis ja kindral J. Romantsovi 64. kaardiväe laskurdiviis, samuti ka uusi suurtükiväeosi. Oktoobri viimasel nädalal tehtud katsed saksa positsioonidest läbi murda vilja ei kandnud. Seetõttu otsustati pealetungid ajutiseks peatada, et koondada rindelõiku maksimaalselt palju tulejõudu. Ainuüksi [[suurtükk|suurtükke]] ja [[miinipilduja|miinipildujaid]] koondati 900-1250900–1250 iga läbimurdekilomeetri kohta. 18. novembril kell 11:45 algas Nõukogude vägede üldpealetung ja kella 15-ks oli kaitseliin läbi murtud. [[Lõupõllu]]-[[Kargi]] suunas arendasid edu 249. Eesti laskurdiviisi võitlejad polkovnik [[August Feldman|August Feldmani]] juhtimisel. Sakslasi toetasid lahingus ka sõjalaevad eesotsas [[Ristleja|raskeristleja]] "Prinz Eugen"iga. Neile astusid vastu Nõukogude sõjalennukid.<ref>Sõrve väike teatmeteos. Kuressaare 1991</ref>
