Prohhorovka lahing: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
58. rida:
 
8. juuli õhtuks oli II SS soomuskorpus edasi liikunud umbes 29 kilomeetrit ning läbi murdnud Nõukogude armee esimesest ja teisest kaitsevööndist{{sfn|Clark|2012|lk 68, 279}}{{sfn|Glantz|House|2004|lk 130}}{{sfn|Zetterling|Frankson|2000|lk 90}}{{sfn|Bauman|1998|lk 8–5 to 8–6}} kuid [[48. soomuskorpus (Saksamaa)|XLVIII soomuskorpuse]] aeglane edasiliikumine sundis Hothi suunama osa II SS soomuskorpuse
üksusi läände XLVIII korpusele abiks. 10. juulil jätkas II SS soomuskorpus oma edasiliikumist, ründeteravik liikus [[Obojan]]i suunalt [[Prohhorovka]] peale. Hoth oli sellestseda
liigutusestliigutust Mansteiniga arutanud juba mai alguses ja see oli ka 4. tankiarmee esialgses rünnakuplaanis.{{sfn|Newton|2002|lk 6}}{{sfn|Brand|2003}} Selleks ajaks oli aga Punaarmee suutnud
II SS soomuskorpuse teele reservid suunata. Kaitsepositsioonid olid mehitatud Punaarmee [[2. tankikorpus (Nõukogude Liit)|2. tankikorpuse]] vägedega, mida oldi täiendatud üksustega
[[33. kaardiväe laskurkorpus]]e [[9. kaardiväe õhudessantdiviis]]ist ja 301. tankitõrje suurtükiväepolgust.{{sfn|Clark|2012|lk 350–353}}{{sfn|Glantz|House|2004|lk 169, 171}}
JärgnevatesJärgmistes rünnakutes oli kõige edukam [[1. SS soomusdiviis Leibstandarte SS Adolf Hitler|1. SS soomusgrenaderide diviis Leibstandarte SS Adolf Hitler]], kes murdis sisse kolmandasse
Punaarmee kaitsevöönisse. Nad liikusid edasi mööda [[Psel]]i, puhastasid sohvoosi "Oktoober" venelastest, ületasid 4,6 meetri sügavuse tankitõrjekraavi kõrgendiku 252.2 jalamil ning
vallutasid kõrgendiku enda lühikese kuid verise võitluse järel.{{sfn|Glantz|House|2004|lk 172}}{{sfn|Clark|2012|lk 352–353}} 11. juuli õhtuks oli diviis vaid kolme kilomeetri kaugusel
102. rida:
 
Peamine soomusüksus mis lahingus Nõukogude poolel osales oli 5. kaardiväe tankiarmee.{{sfn|Zetterling|Frankson|2000|lk 101}} Enne 12. juuli lahingut oli selle kahes korpuses 793 tanki
ja 37 kuni 5737–57 iseliikuvat suurtükki, kokku umbes 840 masinat.{{sfn|Zetterling|Frankson|2000|lk 105–106}}{{sfn|Glantz|House|2004|lk 151, 328}}{{sfn|Nipe|2012|lk 39}} Umbes kaks
kolmandikku neist olid [[T-34]] tankid, üks kolmandik [[T-70]] kergetankid ning umbes 35 Churchill rasketankid.{{sfn|Healy|2008|lk 171–172}}
 
121. rida:
 
 
===Venelaste plaanid 12. juuliks.===
 
11. juulil andis Vatutin käsu, et järgmisel päeval lähevad Voronezi rinde väed üle pealetungile. Rünnak pidi olema lõunapoolne osa üldisest Nõukogude suurpealetungissuurpealetungist. Stepirinde väed,
mille hulka kuulus ka tugev 5. kaardiväe tankiarmee, olid reservist rindele suunatud, et puruks lüüa ettetunginud sakslaste väeüksused.{{sfn|Glantz|House|2004|lk 179-181, 198}}{{sfn|
Clark|2012|lk 352}} 5. kaardiväe tankiarmee tanke toetasid 5. kaardiväe ja [[69. armee (Nõukogude Liit)|69. armee]] jalaväe üksused.{{sfn|Clark|2012|lk 377–378}}{{sfn|Zetterling|
145. rida:
 
 
==Lahing.==
 
Kell 6:00 hommikul hakkasid ''Leibstandarte'' staapi laekuma ettekanded valjust tankimootorite mürast, mis kostus Nõukogude poolelt kui selle tankistid soendasid mootoreid.{{sfn|Clark|
210. rida:
2012|lk 397}} Liitlase invasioon Sitsiiliasse 9-10. juuli ööl, Nõukogude suurrünnaku algus 12. juulil [[Walter Model|Modeli]] 9. armee tiivale ja tagalasse, [[operatsioon Kutuzov]], ja
12. juuli ägedad rünnakud II SS soomuskorpuse vastu olid teda sundinud rünnakut peatama ning vägesid läände suunama.{{sfn|Clark|2012|lk 397}}{{sfn|Nipe|2012|lk 71}} Hitler andis käsu
katkestada operatsoonoperatsioon Tsitadell.{{sfn|Nipe|2012|lk 71}}{{sfn|Barbier|2002|lk 153}}{{sfn|Clark|2012|lk 395–397}} Kluge oli sellega nõus, kuna ta oli niikuinii alustanud 9. armee osade
tagasitõmbamist Kurski alt, et tegeleda venelastega oma tiival.{{sfn|Clark|2012|lk 395–397}} Manstein oli silmnähtavalt pettunud. Ta väitis, et on läbimurret saavutamas. Nagu tema nägi,
oli tema III soomuskorpus kohe kokku saamas II SS soomuskorpusega Prohhorovkas ning et tal oli veel operatiivreservis [[24. soomuskorpus (Saksamaa)|XXIV soomuskorpus]] siis
247. rida:
Brand|2003}} 16. juuli lõpuks oli II SS soomuskorpuse käsutuses peaaegu samapalju töökorras tanke kui lahingu alguses.{{sfn|Zetterling|Frankson|2000|lk 105}}
Diviisi statistikad näitavad, et korpusel oli 294 töökorras tanki ja rünnaksuurtükki 12. juuli alguses ja 251 masinat 13. juulil. Võttes arvesse, et 13. juuliks lisandus hulk paranduses
olnud masinat siis 12. juuli lahingu käigus vigastati vähemalt 43 SS soomuskorpuse masinat. Võib väita, et Prohhorovka lahingu tulemusena vigastati 60 kuni 8060–80 SS soomuskorpuse tanki.
{{sfn|Glantz|House|1999|lk 212}} {{sfn|Nipe|2012|lk 60-61}} Prohhorovka kohal tegutsenud Stuka üksus raporteeris 11 lennuki kaotusest, neist kuus korvamatut, kõik Nõukogude õhutõrje
suurtükkide tule läbi.{{sfn|Bergström|2007|lk 81}}
254. rida:
 
Täpsed Punaarmee kaotused 12. juuli lahingu kohta puuduvad, kuid need on sõjaajaloolaste poolt välja arvutatud. Isikoosseisu kaotused Bergstörmi andmeil olid kuni 5500 meest.{{sfn|
Bergström|2007|lk 81}} Tankikaotuste kohta pakuvad Glanz ja House, et 5. kaardiväe tankiarmee kaotas oma rohkem kui 800 tankist 12. juuli rünnakukga vähemalt 400.{{sfn|Glantz|House|1995|lk 167}} George Nipe arvutuste järgi kaotasid venelased 600 kuni 650600–650 tanki.{{sfn|Nipe|2012|lk 85–86}} Koltunov ja Soloviev pakuvad 5. kaardiväe tankiarmee kaotusteks umbes 300
tanki.{{sfn|Bergström|2007|lk 81}}{{sfn|Zetterling|Frankson|2000|lk 102}} 17. juulil koostas 5. kaardiväe tankiarmee staap dokumendi koondkaotuste kohta 12. kuni 16–16. juulini toimunud
lahingutes talle allunud üksuste kohta. Donkumentis on kirjas: korvamatud kaotused: 222 T-34, 89 T-70, 12 Churchill tanki, 8 [[SU-122]], 3 [[SU-76]] ja 240 muud masinat. Vigastatud ja
ikka veel paranduses: 143 T-34, 56 T-70, 7 Churchill tanki, 3 SU-122 ja 3 SU-76 iseliikuvat suurtükki, abiveokite kohta info puudub. Isikkooseisu kaotuste kohta väidab sama dokument: