Claudio Saracini: erinevus redaktsioonide vahel

'''Claudio Saracini''' (1586–1630) oli itaalia varabaroki helilooja, lautomängija ja laulja. Teda peetakse monoodilise stiili üheks olulisemaks esindajaks. Saracini sündis ilmselt Sienas kõrgest seisusest perekonnas. Tema õpingutest on vähe teada, kuid kuna ta noorena reisis väga palju ning omas rohkelt kontakte välismaiste ülikutega, on tema muusikas kuulda võõrapäraseid mõjutusi. Kõrgklassi kuuluva isikuna polnud tal vajadust teha tööd muusikuna. Seetõttu võib teda pidada äärmiselt andekaks asjaarmastajaks, keda hindas kõrgelt näiteks [[Claudio Monteverdi]]. Monteverdi hinnang Saracinile kui ''Il Palusi'' viitab akadeemia liikmelisusele, millest detailsem info siiski puudub. Kogu Saracini looming on ilmunud trükis Veneetsias 1614–1624.▼

Saracini muusikast on teada 133 laulu, mis kõik on kirjutatud ühele äärmiselt virtuoosselt ornamenteeritud soolohäälele instrumentide saatel. Ühe erandiga on kõik tema laulud kirjutatud itaalia keeles. Laulude tõsised, lõbusad ja erootilised tekstid esindavad laia teemaderingi. Tema helikeeles vaheldub [[diatoonilisus]] [[kromaatilisus]]ega ning see on oma eksperimentaalsete omaduste poolest võrreldav tema kaasaegse laululooja [[Sigismondo d'India]] muusikaga. Saracini muusika omapäraks võib pidada ka eelkõige Balkani rahvaste muusika mõjutusi, mida võib itaalia varabarokis pidada suureks harulduseks. Ilmselt ta kuulis seda muusikat oma nooruses toimunud reisidel. Balkani muusika mõjud on esil eelkõige tema salmilauludes, mis võivad olla noteeritud näiteks 5/2 taktimõõdus. [[Asümmeetria|Asümmetriline]] [[meetrum]] oli Balkani muusikas tavaline, kuid puudus Itaalias. Pärast pikka unustuseaega on Saracini teoste vastu hakatud kasvavat huvi tundma 20. sajandil. Tema muusika eksperimentaalsus on alguses paelunud muusikateadlasi ning seejärel ka esitajaid. Tänaseks on tema teosed enamjaolt salvestatud, enamasti koos tema ajastu muude heliloojate nagu Monteverdi või [[Alessandro Grandi]]ga.▼