Erinevus lehekülje "Mihheil Saakašvili" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P
'''Mihheil Saakašvili''' (sageli kasutatakse venepärast eesnime ''Mihhail'', tuntud ka hüüdnimega '''Miša'''; [[gruusia keel]]es მიხეილ სააკაშვილი ; sündinud [[21. detsember|21. detsembril]] [[1967]] Gruusias) on [[Gruusia]] poliitik, [[Gruusia president]] aastatel 2004–2007 ja 2008–2013, [[Ühinenud Rahvuslik Liikumine|Ühinenud Rahvusliku Liikumise]] asutaja ja juht.
 
Saakašvili oli president [[Eduard Ševardnadze]] tagasiastumiseni viinud "[[rooside revolutsioon]]i" üks juhte ja võitis järgnenud [[2004. aasta Gruusia presidendivalimised|presidendivalimised]] [[2004]]. aasta [[4. jaanuar]]il 96,25 protsentiga häältest. Astus [[2007]]. aasta 25. novembril pärast opositsiooni meeleavalduste jõuga laialiajamist ennetähtaegselt ametist tagasi. Valiti [[5. jaanuar]]il 2008 toimunud [[2008. aasta Gruusia presidendivalimised|ennetähtaegsetel presidendivalmistel]] uuesti presidendiks 53,5 protsendiga häältest.
 
President Saakašvilit peeti sageli läänemeelseks juhiks, kes viis Gruusias läbi rea edukaid reforme, samas kritiseeriti teda autoritaarsete tendentside pärast. Poliitilised on talle ette heitnud [[populism]]i, [[demagoogia]]t ja võimujanu ning süüdistanud teda valimistulemuste võltsimises.
==Varasem elu==
 
Saakašvili lõpetas [[1992]]. aastal [[Kiievi Riiklik Ülikool|Kiievi Riikliku Ülikooli]] [[rahvusvaheline õigus|rahvusvahelise õiguse]] erialal. [[1994]] sai ta [[õigusteadus]]e alal magistrikraadi [[New York|New Yorgi]] [[Columbia ülikool]]ist ning [[1995]] õigusteaduse doktori (SJD) kraadi [[Washingtoni ülikool]]ist. Aastal 1995 sai ta ka diplomi rahvusvahelisest inimõiguste instituudist [[Strasbourg]]is.
 
Kui Saakašvili töötas [[1995]]. aasta alguses advokaadina [[New York|New Yorgi]] advokaadibüroos Patterson, Belknap, Webb & Tyler ja elas [[Central Park]]i ääres, võttis temaga ühendust vana sõber Gruusiast [[Zurab Žvania]], kes president [[Eduard Ševardnadze]] ülesandel otsis noori andekaid grusiine, kes tuleksid poliitikasse. Valimistel detsembris [[1995]] pääsesid mõlemad Gruusia parlamenti, kandideerides Ševardnadze partei [[Gruusia Kodanike Liit]] nimekirjas.
 
Saakašvili tegi endale varsti nime uue valimissüsteemi, sõltumatu kohtusüsteemi ja mittepoliitilise politsei kavandamisega tegeleva parlamendikomitee esimehena. Ta sai arvamusküsitluste järgi Ševardnadze järel populaarsuselt teiseks poliitikuks Gruusias
 
Jaanuaris [[2000]] määrati Saakašvili [[Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee|Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee]] asepresidendiks.
[[2001]]. aasta keskel süüdistas Saakašvili majandusminister [[Vano Tšhartišvili]]t, julgeolekuministrit [[Vahtang Kutateladze]]t ja [[Thbilisi]] politseiülemat [[Soso Alavidze]]t ebaseaduslikelt äritehingutelt teenimiselt. Nimetatud olid enesele ehitanud kallid [[villa]]d. Saakašvili esitas korruptsiooni vastu võitlemiseks [[seaduseelnõu]], mille järgi poliitikud oleksid pidanud oma sissetulekud deklareerima. President Ševardnadze ei kiitnud seda seaduseelnõud heaks. Arvatakse, et Ševardnadze ei tahtnud kaotada endale kommunistliku partei päevilt lojaalseid poliitikuid.
 
Saakašvili astus [[5. september|5. septembril]] [[2001]] tagasi, öeldes: "Pean ebamoraalseks jääda Ševardnadze valitsuse liikmeks." Ta teatas, et [[korruptsioon]] on tunginud Gruusia valitsuse keskmesse välja ning Ševardnadzel puudub tahe sellega tegelda, ning hoiatas, et "praegune asjade käik Gruusias muudab riigi ühe-kahe aastaga kriminaalseks enklaaviks."
 
Saakašvili astus välja [[Gruusia Kodanike Liit|Gruusia Kodanike Liidust]] ja asutas oktoobris 2001 [[Ühinenud Rahvuslik Liikumine|Ühinenud Rahvusliku Liikumise]], kuhu pidid koonduma Gruusia reformimeelsed.
 
Koos [[Ühinenud Demokraadid|Ühinenud Demokraatid]]ega, kelle eesotsas olid nüüd Zurab Žvania ja [[Nino Burdžanadze]], moodustas ta "laia demokraatliku alliansi". Juunis [[2002]] valiti ta Ühinenud Rahvusliku Liikumise ja [[Gruusia Tööpartei]] kokkuleppel [[Thbilisi]] linnavolikogu (''Sakrebulo'') esimeheks (faktiliselt linnapeaks). See andis talle uued võimalused valitsuse kritiseerimiseks.
 
Linnapeana püüdis ta näidata end tegudeinimesena, tegeldes katuste ja liftide parandamisega.
Kui paistis, et Ševardnadze tahab hoolimata võltsimistest uue parlamendi kokku kutsuda, kutsus ta oma pooldajaid üles piirama parlamendihoone sisse.
 
[[20. november|20.]] kuni [[23. november|23. novembril]] toimusid Thbilisis üle 100 000 osavõtjaga massimeeleavaldused ("[[roosirevolutsioon]]"), millel esinesid kõnedega Saakašvili ja teised opositsioonitegelased. [[22. november|22. novembril]], kui Ševardnadze oli just alustanud parlamendi avamise kõnet, sisenes Saakašvili hoonesse ja hüüdis presidendile, et too peab tagasi astuma. 23. novembril astus Ševardnadze tagasi ja tema kohuseid täitma asus ajutiselt parlamendi spiiker [[Nino Burdžanadze]].
 
Saakašvili kandideeris ennetähtaegsetel presidendivalimistel, lubades võidelda korruptsiooniga ning tõsta palku ja pensione. Ta lubas parandada suhteid välisriikidega. Läänemeelsena kavatses ta taotleda Gruusia vastuvõtmist [[NATO]]-sse ja [[Euroopa Liit]]u, rääkides ka vajadusest parandada suhteid [[Venemaa]]ga.
 
==Presidendivalimiste võitja==
Saakašvili peale pandi väga suuri lootusi, kuigi oli ka neid, kes kahtlesid tema võimetes juhtida riiki revolutsioonijärgses olukorras.
 
[[24. jaanuar]]il 2004 andis Saakašvili kuningas [[David Ehitaja]] haua juures [[Khuthaisi]] lähedal [[Gelathi katedraal]]is sümboolse vande. Hoides kätt kuninga haual, ütles ta: "Seistes Davidi haua juures, peame ütlema, et Gruusia ühineb, Gruusia saab tugevaks ja me taastame tema terviklikkuse. Ma soovin, et me kõik teeksime seda koos ja ma tõotan mitte saada teile häbiks." Ta sai õnnistuse patriarh Ilja II-lt.
 
Saakašvili andis ametivande [[25. veebuaril|25. veebruaril]] ja kirjutas samas alla aktile, mis kinnitas Gruusiale uue riigilipu.
Tseremooniat olid vaatamas suured rahvahulgad ja väljak oli täis punavalgeid lippe. Toimus sõjaväeparaad, millel osales 1500 sõjaväelast, ründelennukite Su-25 ja helikopterite Mi-8 demonstratsioonlennud ja suurtükisaluut.
Tseremoonial viibisid 24 riigi delegatsioonid, teiste seas [[USA]] [[USA riigisekretär|USA riigisekretär]] [[Colin Powell]] ja [[Venemaa]] välisminister [[Igor Ivanov]]. [[Abhaasia]] ja [[Lõuna-Osseetia]] ei võtnud kutset vastu.
 
7. novembril otsustas valitsus juba hääbuma kippuvad meeleavaldused jõuga laiali ajada. President kuulutas välja erakorralise olukorra, sulges opositsioonilised meediakanalid. Inimõigusorganisatsioonid süüdistasid Gruusia valitsust ebaproportsionaalse jõu kasutamises, Saakašvili valitsust kritiseerisid ka senised liitlased Läänes.
 
Saakašvili otsustas ametist ajutiselt taanduda, kuulutas välja erakorralised presidendivalimised 2008. aasta 5. jaanuaril 2008 ja rahvahääletuse küsimuses, millal pidada parlamendivalimised (kevadel, nagu nõudis opositsioon, või sügisel, nagu oli kavandanud võimupartei).
 
25. novembril peatati Saakašvili presidendivolitused, presidendi kohusetäitjaks sai Nino Burdžanadze. Opositsiooni väitel ei koheldud teisi kandidaate järgnenud valimiskampaania perioodil võimupartei nimel kandideerinud Saakašviliga võrdväärselt. Saakašvili võitis erakorralised valimised esimeses hääletusvoorus olulise edumaaga järgmise kandidaadi ees ja vannutati 20. jaanuaril 2008 teiseks ametiajaks presidendiametisse.
Saakašvili valdab vabalt peale [[gruusia keel|gruusia]] ja [[vene keel|vene]] keele [[ukraina keel|ukraina]], [[inglise keel|inglise]] ja [[prantsuse keel|prantsuse]] keelt.
 
Saakašvili on abielus [[Terneuzen]]ist pärit [[holland]]lanna [[Sandra Roelofs]]iga, kellega ta tutvus ühel [[inimõigused|inimõiguste]] kursusel [[Prantsusmaa]]l enne [[USA]]-sse minekut. Neil on kaks poega, Eduard ja Nikoloz.
 
== Kirjandus ==