Normandia dessant: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Eemaldatud mall Link FA; keelelinkide äramärkimine nüüd Vikiandmetes |
PResümee puudub |
||
18. rida:
}}
'''Normandia dessandiks''' kutsutakse [[6. juuni]]l [[1944]]
==Eellugu==
[[1943]]. aasta novembris ja detsembris toimunud [[Teherani konverents]]il otsustati teise rinde avamine [[Lääne-Euroopa]]s, mis tähendas Saksamaa ründamist Normandia kaudu – Normandia dessant ([[D-Day]], teine rinne, teise rinde avamine).
D-päeva kavandamist alustati juba
Teise probleemina kerkis esile maabumispäeva valik. Inglise kanali rannikul on tugevad tõusud ja mõõnad, maabumiseks on vaja mõõna, mil rannikuäärne merepõhi koos sinna sakslaste ehitatud dessanditõketega paljastub. Mõõn peaks olema varahommikune, et dessandi esimese laine maabumiseks jääks aega terve pikk suvepäev. Ja muidugi on dessandi maabumiseks vaja võrdlemisi vaikset ilma.
1944. aasta
Kolmanda, kuid mitte väiksema probleemina kerkis esile sõdurite varustamine kõige vajalikuga ja sõjatehnika viimine üle La Manche'i väina, sest rindel võitlevate meesteni kõige vajaliku toimetamine on strateegiliste otsuste langetamisel üks tähtsamaid tegureid. Planeerijate probleem seisnes selles, et iga lahingus osalev diviis vajas umbes 600 tonni kõikvõimaliku varustust päevas. Seetõttu pikemaajalise lahendusena tuli rajada korralik sadam. Sellekohased projektid, mis kokku said koodnimetuse Mulberry, nägid ette tuua kohale 50 000 tonni teraskonstruktsioone, 1 000 000 tonni betooni, 10 kilomeetrit sadamasildu ja panna La Manche'i põhja 193 kilomeetrit kaableid. Ajutisi sadamaid hakati ehitama 8. juunil 1944, kaks päeva pärast dessandi algust, ja nädala lõpuks olid need juba kasutusel.
34. rida:
Pärast kolm aastat kestnud kavandamist alustasid 130 000 meest, keda toetas 6000 laeva ja dessantpargast ning üle 10 000 lennuki, [[6. juuni]]l 1944 [[Prantsusmaa]]l Normandias ajaloo suurimat kombineeritud dessanti. Esimesed ründajad jõudsid kohale õhust, mitte merelt, kui kaks õhudessanti, Ameerika ja Inglise oma, maandusid [[Orne]]'i jõe ja [[Sainte-Mère-Église]]'i linna vahelisel alal. Kokku maandus õhust umbes 25 000 meest, neist umbes 15 00 langevarjudel ja ülejäänud plaanereil. Õhu teel veeti kohale ka 567 autot, 18 kergtanki ja 362 kergsuurtükki. Nende ülesandeks oli takistada Saksa soomusjõudude pealetungi liitlaste maabumispaigale ja hõivata enda alla sillad ja lüüsid Douve'i jõel ning tammid sealsetel üleujutusaladel.
Kell 3.14 öösel algas Briti Raskepommitajate „Lancaster” pommirünnak mererannikul olevale kümnele tähtsamale Saksa rannapatareile. Järgnes 329 USA raskepommitaja [[B-24]] „Liberator” pommirünnak ameeriklaste idapoolsele maandumispaigale, nn Omaha Beachil olevaile sakslaste kaitsepositsioonidele, 360 keskmise pommilennuki rünnak [[Utah Beach]]’ile ja samuti pommirünnakud inglaste maabumisrandadele, mis kandsid koodnimesid Gold, Juno ja Sword. Operatsioonis osalevad laevad jagunesid kahte suurde ossa, mida eesti keeles võiksime nimetada ehk Ida- ja Lääne lahingukoondisteks. Ida lahingukoodis, mida juhatas kontradmiral [[Philip Vian]], pidi tagama Briti 2. armee maabumise Goldi, Juno ja Swordi rannale. Lääne lahingukoondis, mida juhatas viitseadmiral [[A. G. Kirk]], pidi aga tagama USA 1. armee maabumise Omaha ja Utah Beachile. Kell 5.30 hakkasid Ida lahingukoondise tuletoetuslaevad rannikut tulistama, kell 5.50 avas tule Lääne lahingukoondis. Otse esimese dessandilaine maalejõudmise eel anti kaldale massiline raketilöök. Nagu varem mainitud, oli kokku viis erinevat maabumislõiku: Utah, Omaha, Gold, Juno, Sword, vaadatuna läänest itta. Vaatame nüüd neid viit
Utah (maabumise algus 6.30)
46. rida:
Gold (maabumise algus 7.25)
Lõigul Gold ei saanud
Juno (maabumise algus 7.35)
70. rida:
== Kirjandus ==
*Tim Newark, ''Murrangulised lahingud : viiskümmend lahingut, mis muutsid ajalugu''. (Tallinn: Varrak, 2002), lk
|