Gobelään: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
viiteid |
PResümee puudub |
||
9. rida:
== Ajalugu ==
Põimetehnikas piltvaipu on kootud viimased paar aastatuhat, millest annavad tunnistust vanakreeka müüdid [[Arachne]]<nowiki/>st ja [[Philomela]]<nowiki/>st. 4.-5. saj pKr kooti Egiptuses gobeläänitehnikale väga sarnases tehnikas nn Kopti tekstiile<ref name=":0">Edit András (koost.), "Kárpit/Tapestry: International Millennial Contemporary Exhibition". Museum of Fine Arts, Budapest, 2001, lk 18-23.</ref>, mida iseloomustavad lihtsad motiivid ja suhteliselt väheste värvide kasutamine, samas olid kudumid tavaliselt väga tihedad. Kopti tekstiilidele on omane ka järskude nurkade all kootud koelõng (ing kl ''eccentric weft)''<ref name=":0" />''. ''Põimetehnika oli väga heal tasemel ka Kolumbuse-eelses Ladina-Ameerikas<ref name=":0" />. Euroopa vanimaid seni säilinud põimevaipu on viikingiaegsed [https://en.wikipedia.org/wiki/%C3%96verhogdal_tapestries Överhogdali gobeläänid], mis leiti 1909.a Överhogdalist Rootsis.
Esimesi suuremaid kujutavaid piltvaipu kooti praeguse Saksamaa ning Šveitsi aladel keskajal. Kujutati pühakute elulugusid ja piiblistseene, figuurid oli tugevalt stiliseeritud, puudus ruumisügavus ja perspektiiv. Vaipade kavandamisel võeti eeskuju manuskriptide illustratsioonidest ning neid kooti kloostrites või mõne üliku õukonnas. Vaibad olid enamasti umbes 1m kõrged, kuid mitu meetrit laiad, mille peale oli osade kaupa jaotatud piltjutustus.
15. rida:
14. saj hoogustus gobelääntehnikas kudumine<ref name=":0" />. Töökojad tekkisid Prantsusmaal ja [[Flandria]]<nowiki/>s. Gobelääne kasutati siseruumide kaunistamiseks ning soojustamiseks või kiriklikel tseremooniatel. Vaipade suurus sõltus seina pindalast, kuhu neid hiljem riputati. Klient määras vaiba ikonograafilise programmi ning kasutati ka tolleaegsete tunnustatud kunstnike kavandeid. Siiski oli kudujatel küllaltki vabad käed kavandite tõlgendamisel. Kudumistöökodades töötasid mehed 8-12 h päevas<ref name=":0" />. Kudumisel kehtis tööjaotus, kus lihtsamaid osi kudusid õpipoisid ning detailsemaid kohti kogenumad kudujad. 15. saj hakati villa kõrval kasutama ka peenemaid koelõnga materjale nagu siid ning kullatud niidid<ref name=":0" />, mis tõstis vaipade hinda veelgi. Gobeläänid ei olnud ainult dekoor, vaid väljendasid ka omaniku rikkust ja võimu.
Uus suund gobeläänikunstis saabus renessansiga. Selle mõtteliseks pöördepunktiks on paavst [[Leo X]] tellitud vaibaseeria [https://en.wikipedia.org/wiki/Raphael_Cartoons "Apostlite teod"], mille kavandas [[Raphael]] ning teostas Pieter van Aelsti töökoda Brüsselis<ref name=":0" />. 16. saj alates muutusid gobeläänid maalilikumaks<ref name=":0" />, järgiti perspektiivi ning figuurid modelleeriti renessanslikke eeskujusid järgides. Kudujatel tuli kavandit järgida hoolikalt, et võimalikult täpselt edasi anda kunstniku taotlusi. Valmis kootud gobelään muutus sekundaarseks ning olulisemaks originaal.
Gobeläänide hiilgeaeg jõudis lõpule [[Prantsuse revolutsioon|Prantsuse revolutsiooniga]], mille käigus põletati paljud vaibad kulla kätte saamiseks ning nõudmise kadumise tõttu suleti töökodasid<ref name=":0" />. Kuna gobeläänikunst oli esmajärjekorras ülikute kunst, langes see ebasoosingusse. Alles 19.saj teises pooles tõusis gobeläänikunst taas päevakorda [[Tsunft|Arts and Crafts]] liikumise ühe juhi [
==Vaata ka==
| |||