Fotograafia ajalugu: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Kadsik (arutelu | kaastöö)
42. rida:
 
==Praktilisemate tehnikate leiutamine==
===MärgplaatmenetlusMärgkolloodiummenetlus klaasil ja metallil – ambrotüüp ja ferrotüüp===
Nii dagerrotüübi kui ka kalotüübi kõrgperiood kestis vaid veidi üle kümne aasta, sest mõlemal protsessil oli puudusi. Õige pea hakati otsima meetodit, mis ühendaks endas dagerrotüübi pildikvaliteedi ja kalotüübi võimaluse pilte piiramatult paljundada. Nii jõuti järeldusele, et valgustundlikuks on vaja muuta klaasplaat. Esimese sellise tehnika töötas väljaalbumiin-klaasnegatiivid – töötas 1847. aastal välja prantslane [[CaludeClaude Felix Abel Niépce de Saint-Victor|Claude Felix Abel Niépce de St.-Victor]], kes kasutas klaaspõhimikul valgustundliku kihi sideaineks kaaliumjodiidi sisaldavat munavalget. Albumiinmenetlus võimaldas ühelt poolt saada pabernegatiividega võrreldes oluliselt teravama kujutise, miskuid hoiakssamas klaasilnõudis kinnisärituseks valgustundlikku15–30 hõbejodiidikihtiminutit. PraktilistSeetõttu kasutamistsai seeseda tehnikamenetlust agakasutada eipeamiselt leidnudmaastiku- ja arhitektuurivaadete pildistamiseks. Nii jätkusid otsingud suurema valgustundlikkusega fotomaterjali järele, sestmis jubaviisid uue emulsiooni sideaine – kolloodiumini. 1851. aastal avalikustastutvustas inglane [[Frederick Scott Archer]] kolloodiumi kasutamise[[märgkolloodiummenetlus|märgkolloodiummenetlust]].
 
[[Kolloodium]] on [[nitrotselluloos]]i lahus [[dietüüleeter|dietüüleetri]] ja [[etanool]]i segus, mis kuivamisel moodustab puhta läbipaistva [[plastmass]]i-taolise kile. See võimaldas valgustundlikku kihti hästi klaasile kinnitada, mis oli varem peamine takistus klaasplaatide kasutamiseks. Uuel meetodil oli aga üks suur vigapuudus. Kuna kolloodium muutus kuivades kemikaalidele läbimatuks ja hõbejodiidi kristallid kaotasid kuivades valgustundlikkuse, oli vaja pildid säritada ja ilmutada selle ajaga, mil kolloodium püsis klaasi pinnal niiske. Seetõttu tuli iga kord enne võtet plaat pimedas ruumis või telgis ette valmistada, niiskena säritada ja kiiresti ilmutada, mis välitingimustes eeldas terve fotolabori kaasaskandmist.
 
Ehkki tegu oli tülika protseduuriga, jäi märgplaatmenetlusmärgkolloodiummenetlus fotograafias populaarseks aastakümneteks, kuna seda ei patenteeritud ja foto hind oli varasemate tehnikatega võrreldes kuni kümme korda odavam. SamutiSellest võimaldaskujunes märgplaatmenetlusesimene isegilaialt paarisekundilistlevinud säriaeganegatiivmenetlus, mida kasutati nii klaasnegatiivide kui ka positiivkujutiste – klaaspõhimikul [[ambrotüüpia|ambrotüüpide]] ja alusplaadinametallil erinevate[[ferrotüüpia|ferrotüüpide]] materjalidening kasutamistvahariidel [[pannotüüpia|pannotüüpide]] valmistamiseks. Kolloodiumemulsiooniga klaasnegatiividelt valmistati fotosid soolapaberitele ning albumiin- ja kolloodiumpaberitele (viimane püsis paralleelses kasutuses hõbeželatiin-fotopaberitega kuni II maailmasõjani). Samuti võimaldas märgkolloodiummenetlus isegi paarisekundilist säriaega. TehnikaMenetluse puuduseks oli aga selle ohtlikkus, kuna kolloodium ei olnud mitte ainult kergesti süttiv, vaid ka väga plahvatusohtlik.<ref> {{Cite web |last=Leggat |first=Robert |title=The collodion process |url=http://www.rleggat.com/photohistory/history/collodio.htm }}</ref>
 
=====AmbrotüüpAmbrotüüpia=====
EsimesenaLisaks hakatimärgkolloodium-klaasnegatiividele märgplaatmenetlustsai rakendamaseda klaasplaatidelmenetlust jakasutades selvalmistada viisil klaasile tekitatud fotot nimetatigika [[ambrotüüp|ambrotüübiksambrotüüpe]]. Klaasile paremamärgkolloodiummenetluse kujutiseteel saamisekssaadud tehtinõrgalt piltalasäritatud alasärisnegatiivkujutisi jaklaasil, seejärelmis pleegitatimõjuvad seda.tumedale Kunataustale säritamiseasetatuna käiguspositiivina. tekkisTumeda negatiivkujutis,taustana siiskasutati kinnitatimusta klaasplaadilakki, tahakangast, must taustpaberit, mis oli enamasti samet või lihtsalt mingi lakitudkartongi pindvms. Ambrotüübid olid üsna sarnased dagerrotüüpidega, ent neid sai vaadatavaadelda iga nurga alt ja õiget pidi, mitte ainult peegelpildis.<ref> {{Cite web |last=Leggat |first=Robert |title=The ambrotype process |url=http://www.rleggat.com/photohistory/history/ambrotyp.htm }}</ref>
 
=====FerrotüüpFerrotüüpia=====
MärgplaatmenetlusMärgkolloodiummenetlus võimaldas kujutisi salvestadajäädvustada erinevatele materjalidele ja üsna levinud oli piltide tegemineka metallplaadile. PildiFerrotüüp tegemiseon protsessmärgkolloodiummenetluse sarnanesteel ambrotüübisaadud valmistamisenõrgalt omaga,alasäritatud lisaksnegatiivkujutis olimusta vajavärvi ainultvõi metallisttumeda plaatlakiga mustakskaetud värvidametallplaadil. Kujutis tekkison sarnaselt dagerrotüübiga peegelpildis. TuntudMenetlus on tuntud ka kui ''melainotype'' ja ''tintype. '', tegi F[[ferrotüüpFerrotüüp|errotüüpia]] tegi fotograafia kättesaadavaks paljudele inimestele ja eriti levinud oli see tehnika Ameerika Ühendriikides. Selle põhjuseks oli protsessi lihtsus, kiirus ja odavus, mistõttu pea igaüks võis lubada endale pildi tegemist või lausa oma fotoäri alustamist. Võrreldes teiste meediumitega oli ferrotüüp oluliselt vastupidavam, mis võimaldas fotosid ka postiga saata. Kuigi 1880. aastatel võeti kasutusele uuemad meetodid, jäid ferrotüübid teatud määral levinuks isegi möödunud20. sajandi teise pooleni.<ref> {{Cite web |last=Leggat |first=Robert |title=The tintype process |url=http://www.rleggat.com/photohistory/history/tintype.htm }}</ref>
 
===Kvaliteetne foto paberil – albumiinpilt===