Valguse kiirus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
13. rida:
== Ajalugu ==
===Spekulatsioonid valguse kiiruse lõplikkuse üle===
Küsimus, kas valgus levib silmapilkselt või lõpliku kiirusega, pakkus huvi juba antiikfilosoofias. Et valgus katab kilomeetri kõigest 3 mikrosekundiga, ei olnud tollal võimalik valguse lõplikku kiirust vaadelda.
Siiski uskus juba [[Empedokles]] (umbes 450 eKr), et valgus liigub ning vajab vahemaade katmiseks aega. [[Aristoteles]] seevastu arvas, et valgus ei liigu, vaid tuleneb asjade pelgast olemasolust. Ta põhjendas oma arvamust sellega, et kui valgus liiguks, oleks valguse kiirus kujuteldamatult suur. Aristotelese autoriteedi ja mõju tõttu kujunes üldtunnustatud seisukohaks.
Ühe vanaaja nägemisteooria järgi kiirgab [[nägemine|nägemiseks]] vajalikku valgust [[silm]] ise. Objekti nähakse sellepärast, et sellele langevad silmast lähtuvad valguskiired. [[Heron Aleksandriast]] esitas sellele tugineva argumendi Aristotelese seisukoha toetuseks: valguse kiirus peab olema lõpmata suur, sest isegi kaugeid tähti nähakse kohe, kui silmad avatakse.
Hommikumaal seevastu oli levinud ka valguse lõpliku kiiruse idee, mille pooldajad (sealhulgas [[Avicenna]] ja [[Alhazen]], mõlemad 1000. aasta paiku) olid vähemuses.
17. sajandi alguses uskus astronoom [[Johannes Kepler]], et valguse kiirus on vähemalt [[vaakum]]is lõpmatu, sest tühjas ruumis pole miski valgusele takistuseks. Siin on juba idee, et valguskiire kiirus oleneb keskkonnast.
[[Francis Bacon]] arutles, et valguse kiirus ei pea tingimata olema lõpmata suur, vaid on võib-olla lihtsam nii suur, et see pole tajutav.
[[René Descartes]] pidas valguse kiirust lõpmata suureks. Päike, Kuu ja Maa on [[päikesevarjutus]]e ajal ühel joonel. Descartes esitas argumendi, et kui valguse kiirus oleks lõplik, siis vaatlejale ei näiks nad ühel joonel olevat; nii pidas ta valguse kiiruse lõpmatust empiiriliselt tõendatuks. Descartes oli veendunud, et valguse kiiruse lõplikkus lõhuks tema maailmapildi.
1700. aasta paiku eeldasid [[Isaac Newton]]i ja [[Christiaan Huygens]]i teooria valguse lõplikku kiirust. Newton pidas valgust osakeste vooks, Huygens laineks. Mõlemad seletasid [[valguse murdumisseadus]]t, pidades valguse kiirust [[murdumisnäitaja]]ga võrdeliseks (Newton) või pöördvõrdeliseks (Huygens). Kui 19. sajandil vaadeldi valguse [[interferents]]i ja [[murdumine|murdumist]] ning mõõdeti valguse kiirust keskkondades, peeti Newtoni teooriat ümberlükatuks.
Et Huygensi ajal mõõdeti esimest korda valguse kiirust ning see osutus tema meelest liiga suureks, et massiga kehad võiksid selle saavutada, püstitas ta hüpoteesi, et on olemas elastne (nähtamatu ja mõõdetamatu) taustkeskkond [[eeter (füüsika)|eeter]], milles valgus liigub sarnaselt sellele, nagu õhus liiguvad helilained.
Valguse kiiruse määras esimesena vaatlusandmete põhjal [[Taani]] astronoom [[Ole Rømer]] ([[1676]]. aastal). Kuigi tulemus oli ebatäpne, oli selle tähendus pöördeline. Enne Römerit arvati valguse kiiruse kohta filosoofiliselt nii ja naapidi, kuna polnud leitud viisi kuidas seda tegelikkuses mõõta. Römeri tõdemuse kaalukust näitab see, et paljud tema ajastu teadlased (näiteks tema ülemus [[Giovanni Domenico Cassini|G. Cassini]]) keeldusid tunnistamast Römeri avastust ja hoidsid kinni oma tolleaegsest üldlevinud ettekujutusest valguse lõpmatult kiirest levimisest ruumis. Täpsemad arvutused Römeri vaatlusandmete põhjal tegi [[Christiaan Huygens]]. 19. sajandil mõõtis valguse kiirust oma konstrueeritud seadeldisega prantslane [[Armand Hippolyte Fizeau| Hippolyte Fizeau]] ([[1849]] a.). Mõõtmistulemusi täpsustasid 1862. a. Léon Foucault, koos Charles Wheatstone`iga kasutades keerlevate peeglitega seadeldist.
| |||