Kazimir Malevitš: erinevus redaktsioonide vahel

| Auhinnad =

}}

'''Kazimir Malevitš''' ([[vene keel]]es Казимир Северинович Малевич, [[poola keel]]es ''Kazimierz Malewicz''; [[23. veebruar]] ([[vkj]]. 11. veebruar) [[1879]] [[Kiiev]]i lähedal – [[15. mai]] [[1935]] [[Leningrad]]) oli [[poola]] päritolu [[Venemaa]] maalikunstnik, kunstiteoreetik ja [[Geomeetriline abstraktsionism|geomeetriline abstraktsionist]], kes oma stiili nimetas [[suprematism]]iks.

 

[[1896]] kolis pere [[Kursk]]isse. Seal hakkas Malevitš töötama [[joonestamine|joonestajana]] Kurski-[[Moskva]] raudteevalitsuses. Samal ajal harjutas ta maalimist. Mõttekaaslastega organiseeris ta Kurskis joonistajate sõpruskonna. Sel ajal elas ta oma sõnul topeltelu: töö ja hobi. [[1898]] oli tal enese sõnul esimene avalik näitus, kuigi dokumentaalseid tõendeid selle kohta ei ole avastatud.

 

[[1899]] [[abielu|abiellus]] Malevitš Kazimira Zgleitsiga (1881–1942). [[Laulatus]] toimus [[27. jaanuar]]il [[1902]] Kurski katoliiklikus Jumalaema Taevaminemise katedraalis. Pere üüris 260 [[rubla]] eest aastas 5 tuba majas, mis on tänapäeval säilinud, kuid halva seisukorra tõttu lammutamise ohus.

 

[[1905]] otsustas Malevitš tuua ellu pöörde ja kolida Moskvasse. Abikaasa oli sellele vastu, sest tema jäi kahe lapsega maha. Augustis esitas Malevitš avalduse astuda Moskva maalikunstikooli, aga teda ei võetud vastu. Pere juurde Kurskisse tagasi minna ta ei tahtnud. Ta sai elukoha [[Lefortovo]]s kunstnike kommuunis, kus elas umbes kolmkümmend kunstnikku koos ja üüri tuli maksta kõigest 7 rubla kuus, mis oli tolle aja kohta väga odav. Kuid [[1906]]. aasta kevadel sai tal sellegipoolest raha otsa ja ta pidi Kurskisse pere juurde tagasi minema. Samal suvel esitas ta teist korda Moskva maalikunstikooli sisseastumisavalduse ja teist korda ei võetud teda vastu.

 

[[1907]] sõitis Malevitši ema Moskvasse, kus ta sai algul tööd [[söökla]] juhatajana ja pärast rentis söökla endale. Mõne kuu pärast oli ta üürinud 5-toalise korteri ning käskis pojal ja tema perel enda juurde kolida. Lõpuks avas ta omaenda söökla. Malevitš, tema naine ja kaks last võtsid endale ema korteris 3 tuba. Abikaasade vahel süvenesid lahkhelid ning lõpuks võttis Zgleits lapsed ja sõitis [[Meštšerskoje]] külla, kus sai tööd velskrina psühhiaatriahaiglas. Hiljem pani ta sealt ühe arstiga plehku, jättes oma lapsed psühhiaatriahaigla majandusjuhataja Mihhail Rafalovitši hoolde.

 

Kui Malevitš laste järele sõitis, tutvus ta Rafalovitši tütre Sofiaga (surnud 1925). Nad hakkasid peatselt kokku elama, kuigi [[lahutus]] võttis aega ja sai teoks alles [[1909]]. Samal aastal Malevitš ja Rafalovitš abiellusid, aga mitte enam kiriklikult. Äiale kuulus maja Moskvast mõne kilomeetri kaugusel [[Nemtšinovka]]s, kuhu abielupaar alaliselt elama asus.

 

Tormilise eraelu ajal ei jätnud Malevitš kunsti unarusse. 1906–[[1910]] külastas ta Moskvas kunstniku [[Fjodor Rerberg]]i ateljeed ja praktikume. 1907 osales ta Moskva kunstnike ühingu 14. näitusel. [[1910]] osales ta kunstnike rühmituse "[[Ruutusoldat]]" esimesel näitusel. [[1911]]. aasta veebruaris näitas ta oma töid ühingu "Moskva salong" esimesel näitusel ja sama aasta aprillis-mais [[Peterburi]]s kunstnike rühmituse "Noorsoo liit" 2. näitusel. [[1912]]. aasta jaanuaris-veebruaris oli "Noorsoo liidu" 3. näitus Peterburis ja samal aastal [[München]]is "[[Sinine ratsanik|Sinise ratsaniku]]" näitus. Tema rohkem kui 20 [[primitivism|primitivistlikku]] tööd olid väljas Moskvas rühmituse "[[Eesli saba]]" näitusel.

 

[[1913]]. aasta detsembris etendus Peterburis [[futurism|futuristlik]] [[ooper]] "Võit Päikese üle", mille teksti autorite hulka kuulus [[Vladimir Majakovski]]. Malevitš valmistas ooperile [[kuliss]]id ja kavandas kostüümid. Ooperit mängiti üksnes kaks korda. Malevitši enda sõnul tuli tal just seal pähe maali "Must ruut valgel taustal" idee, sest üks kulissidest nägi sedamoodi välja.

 

[[1914]] korraldas ta Moskvas [[Kuznetski sild|Kuznetski sillal]] [[häppening]]i, jalutades ringi, igas [[nööpauk|nööpaugus]] [[puulusikas]]. Samal aastal osales ta "Ruutusoldati" näitusel, samuti [[Pariis]]is Sõltumatute salongi näitusel. Ta [[illustratsioon|illustreeris]] sel aastal ka oma sõprade, ooperi "Võit Päikese üle" põhiliste autorite [[Aleksei Krutšonõhh]]i ja [[Velimir Hlebnikov]]i raamatuid.

 

[[1915]] osales Malevitš Petrogradis esimesel futuristlikul näitusel "Tramm B". Samal aastal valmisid tal esimesed [[suprematism|suprematistlikud]] maalid, nende hulgas "[[Must ruut]]", mis kujunes omamoodi suprematismi [[manifest]]iks. Esimest korda oli see näitusel väljas Petrogradis [[1. jaanuar]]il [[1916]] (vkj. 19. detsembril 1915) ja see osutus üllatavalt menukaks. Selle näituse nimi oli "Piltide "0,10" viimane futuristlik näitus" ja sellel esitles ta 39 teost ühise nimetuse all "Maalikunsti suprematism". Malevitš jätkas suprematistlikku seeriat maalidega "Must ring" ja "Must rist".

 

 

[[Pilt:Malevich-Suprematism..jpg|pisi|"Suprematism (Autoportree)" (1918)]]

[[1918]] avaldas ta artikleid ajakirjas "Anarhia" ja kirjutas "Kunstnike õiguste deklaratsiooni". Ta valiti [[Rahvavalgustuse rahvakomissariaat|Rahvavalgustuse rahvakomissariaadi]] ([[Nõukogude Liidu haridusministeerium]]i eelkäija) kujutavate kunstide osakonna kunstilise kolleegiumi liikmeks, aga töötas seal üksnes lühikest aega, sest sõitis elama Petrogradi. Seal lõi ta dekoratsioonid ja kostüümid Majakovski näidendile "[[Müsteerium-buff]]", mida mängiti mitu hooaega.

 

1919. aasta novembris sõitis ta [[Vitebsk]]isse ja hakkas tööle sealses kunstikoolis, mida tollal juhatas [[Marc Chagall]]. Sel perioodil ta peaaegu ei maalinud, vaid kirjutas kunstiteoreetilisi ja [[filosoofia|filosoofilisi]] artikleid. Tema ümber moodustus kunstnike rühm [[UNOVIS]] – see on lühend sõnadest Утвердители нового искусства ('uue kunsti järgijad'). Selle liikmete hulka kuulus [[Lazar Lissitski]], kelle mõjul Malevitš hakkas uurima [[arhitektuur]]i. Malevitš huvitus ka [[aerofoto]]dest, sest ülalt vaadates võib maapinnal sageli leida geomeetrilisi kujundeid, eriti tehislikes maastikuelementides, ja mõnigi tema teos on aerofotodest mõjutust saanud.

 

Ta juhatas [[Oktoobrirevolutsioon]]i 3. aastapäeva tähistamise kunstilist poolt Vitebskis. Samal aastal sündis tal tütar, kelle ta UNOVISi järgi nimetas Unaks. [[1921]] osales Malevitš Moskvas näitusel, mis korraldati [[Komintern]]i 3. kongressi ajal. [[1922]] lõpetas Malevitš oma peamise teoreetilise ja filosoofilise teose "Suprematism. Maailm kui esemetus või igavene rahu". Vitebskis anti välja tema brošüür "Jumal ei ole kõrvale heidetud. Kunst, kirik, vabrik".

 

[[1928]]. aastal sai Malevitš hakkama omapärase eksperimendiga: ta maalis suurema osa oma loomingust uuesti. [[Tretjakovi galerii]] soovis korraldada tema kolmanda ülevaatenäituse, aga suur osa Malevitši loomingust oli välismaal. Sellepärast lõi Malevitš tsükli impressionistlikke teoseid ja dateeris need aastatega 1903–1906, seejärel lõi ta tsükli talueluainelisi töid ja dateeris need 1908–1912. Selle näituse jaoks lõi ta ka kolmanda "Musta ruudu", sest Tretjakovi galerii eelmine eksemplar oli halvas seisukorras. Näitus avati 1. novembril [[1929]].

 

1928 töötas Malevitš riiklikus kunstiajaloo instituudis osakonnajuhatajana, kuid tema osakond suleti. Seejärel töötas ta 1928–[[1930]] Kiievi kunstiinstituudis õppejõuna. [[Anatoli Lunatšarski]] määras Malevitši 1929 VNFSV rahvavalgustuse rahvakomissatiaadi kujutavate kunstide osakonna rahvakomissariks, kuid Lunatšarski vabastati sellest ametist juba samal aastal ja tema ametijärglane [[Andrei Bubnov]] oli jäiga liini esindaja.

 

1930. aasta sügisel [[NKVD]] vahistas Malevitši ja süüdistas teda Saksamaa kasuks spioneerimises. Ta istus vangis kuni 1930. aasta detsembrini.

 

[[1931]] töötas Malevitš Leningradis Punases teatris. [[1932]] sai ta tööd Vene muuseumi eksperimentaallabori juhatajana. Tema oma tööd lülitati ekspositsiooni "Imperialismiajastu kunst". Kuid samal aastal esines ta ka juubelinäitusel "VNFSV kunstnikud 15 aasta jooksul". Selle näituse jaoks maalis ta neljanda ja viimase "Musta ruudu".

 

 

Malevitš suri Leningradis [[15. mai]]l 1935. Vastavalt [[testament|testamendile]] kremeeriti tema keha suprematistlikus [[kirst]]us ja pärast seda maeti urn tema põrmuga tema lemmik[[tamm (puu)|tamme]] alla Nemtšinovka küla lähedal. Hauale rajati kuubikujuline monument musta ruudu kujutisega. [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] aastatel hauatähis hävitati. Tänapäevaks on see taastatud, ehkki punase ruuduga, kuid praegu asub haud eramaal ja omanik plaanib selle kohale ehitada 6-korruselist maja.

 

[[3. november|3. novembril]] [[2008]] müüs [[Sotheby's]] [[oksjon]]il Malevitši 1916. aasta "Suprematistliku kompositsiooni" 60 miljoni dollari eest, mis oli 2008. aasta kõige kallim oksjonil müüdud kunstiteos maailmas. Ühtlasi oli see kõigi aegade kõige kallimalt müüdud vene kunsti teos ja eelmine rekord (2000. aasta 17 miljonit dollarit) ületati suure varuga.

 

 

Malevitš deklareeris: "Kunst ei hooli enam [[riik|riigi]] ja [[religioon]]i teenimisest, ta ei taha enam illustreerida [[komme]]te [[ajalugu]], ta ei taha enam teha mingit pistmist [[objekt]]i kui niisugusega ning usub, et ta võib eksisteerida iseeneses ja enese nimel, väljaspool asju."

 

{{Commonscat|Kazimir Malevich}}

 

[[Kategooria:Venemaa kunstnikud]]

[[Kategooria:Ukraina inimesed]]