Tallinna elektrijaam: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
lisatud ajaloolisi pilte |
|||
17. rida:
Elektrijaam nii tootis kui ka jaotas ja müüs elektrienergiat, ehitas elektrivõrke ning kõrvaldas elektriseadmete rikkeid. Elektrijaamal oli piisavalt võimsust tarbijate varustamiseks ja esialgu suunati põhitähelepanu elektrivõrgu laiendamisele ning uute tarbijate liitumisele. Kuid tarbijate kiire kasv tekitas peagi olukorra, kus elektrijaama võimsusest jäi väheseks. Juba 1914. aastal tegi Maltenek ettepaneku jaama laiendamiseks. H. Feldmani, elektrijaama järgmise juhataja koostatud laienduse projekti kinnitas volikogu 16.09.1915. Projekt jäi siiski realiseerimata sõjaolukorra ja rahapuuduse tõttu. Samal ajal tekkisid ka raskused kivisöega varustamisel, mida seni oli saadud Donetski basseinist. 1918 katkes kivisöe saamine hoopiski ja tuli üle minna kohalikule kütusele, turbale ja puidule. Samas puudus elektrijaamal võimsusreserv ja jaama laiendamine oli hädavajalik.
Elektrijaama laiendamise uue kava töötas välja 1917. aastast juhatajaks saanud A. Markson. Kava nägi ette 2000 kW turbogeneraatori ja selle tööks vajaliku kahe aurukatla paigaldamist. Kütuseks oli turvas. Kava realiseeriti 1920. aastatel. Ja jällegi oli elektrijaamal võimsust küllaldaselt, et võis vanad seadmed reservi jätta. Aga see ei kestnud kaua, peagi tuli järjekordne laiendamine ette võtta. Elektrijaama laiendamisi toimus ajavahemikul 1919–1939 neli, kus siis kas paigaldati lisaks uusi võimsamaid seadmeid või asendati vanu uute ja võimsamatega. Nende laiendamiste jupphaaval tegemise põhjuseks oli enamasti linna kimbutav rahapuudus, aga ka vähene kogemus selles valdkonnas.[[File:Tallinna elektrijaam Parikas ~1923.jpg|thumb|177x177px|Tallinna elektrijaam umbes 1923. a. paiku]]1924. aastal võeti kasutusele uus kütus – põlevkivi – ja 1934. aastal ehitati keskrõhukatlad. Põlevkivi kasutuselevõtt oli sel ajal pöördelise tähtsusega käik. See lahendas pikaks ajaks elektrijaama kütusega varustatuse, millega varasematel aastatel oli pidevalt raskusi, eriti puidu hankimisega. Teiseks andis see tõuke põlevkivi põletustehnika arengule Eestis.
Järjekordse laienduse tarvis aastatel 1923–1924 telliti kaks uut aurukatelt Inglise firmalt Babcock&Wilcox, mille kütuseks põlevkivi. Et aga põlevkivi põletamise kogemus puudus, siis telliti kummalegi katlale erinevad küttekolded. Ühele paigaldati Prantsuse firma tolmküttekolle ja teisele kodumaise tehase Ilmarine liikuvlülidega trepprestkolle tükipõlevkivi põletamiseks. Kui aurukatlad 1924. aasta suvel tööle pandi, selgus, et rahuldavalt hakkas tööle Ilmarise küttekolle. Prantsuse oma aga korralikult tööle ei saadudki ja see asendati Ilmarise omaga. Pärast mõningaid konstruktsiooniparandusi tehase ja elektrijaama ühistööna osutus Ilmarise küttekolle sedavõrd heaks, et nendega varustati nii varem paigaldatud kui ka järgmistel laiendustel paigaldatud aurukatlad.
Põlevkivi kasutuselevõtuga kerkis esile ka teisi probleeme. Esmalt selgus, et põlevkivi põletamisel hakkas korstnast paksu musta suitsu tulema, mis tuulega linna peale langes ja linnaelanikke väga pahandas. Tuli välja, et põlevkivikateldele paigaldati uus metallkorsten, aga liiga madal, ainult 20 meetri kõrgune. Ja ka küttekolletes ei oldud veel korralikku töörežiimi saavutatud. Pärast ülalmainitud küttekollete konstruktsioonimuudatusi ja korstna pikendamist 40 meetrile 1926. aasta suvel olukord normaliseerus. Teine probleem tekkis tuha ladestamisega. Võrreldes varasemate kütustega tekkis põlevkivi põletamisel tuhka tunduvalt rohkem, aga selle ladestamiseks ei olnud elektrijaama juures piisavalt kohta. Lahendus leiti nii, et tuhk veeti kõrvalolevasse mereranda, kasvatades ühtlasi merest maad juurde. Selleks ehitati spetsiaalne ripptee, mida mööda siis töölised tuhavagonette jaama ja ranna vahel edasi-tagasi lükkasid. Alles 1951. aastal hakati rakendama hüdraulilist tuhaärastust ja järgmisel aastal lõpetati sellisel viisil tuhatransport mereranda. Praegune linnahall ongi ehitatud sellele tuhaväljale.
[[File:Tallinna elektrijaam
1925. aastal sai elektrijaama nimetuseks '''Tallinna Linna Elektrijaam'''.
[[File:Tallinna elektrijaam 1930dad.jpg|thumb|Tallinna elektrijaam 1930.datel]]
Järgmine oluline uuendus tehti 1934, kui järjekordse laienduse käigus otsustati paigaldada suurema võimsusega keskrõhukatlad. Seni kasutati madalrõhukatlaid, mille auruparameetrid olid kuni 15 at ja 350 °C. Uutel, jällegi Babcock&Wilcoxi kateldel olid auruparameetrid juba 26,25 at ja 400 °C. Kateldele paigaldati samuti Ilmarise küttekolded, mis võimaldasid kasutada juba III sordi ehk peenpõlevkivi. Koos varem paigaldatud, samadele auruparameetritele ettenähtud 5 MW turbogeneraatoriga kasvas elektrienergia tootmise efektiivsus oluliselt. Lisaks tootmisseadmetele laiendati ka hooneid ja rajatisi nagu katlamaja, masinamaja jm. Peale esialgse telliskorstna püstitati kaks metallkorstnat. Laienduste lõpuks 1939 oli elektrijaama võimsus 19 MW, sel ajal suurim Eestis.
39. rida ⟶ 37. rida:
Tallinna elektrijaama administratiivhoone, katlamaja, turbiinisaal (ehk masinamaja), suur estakaad ja korsten registreeritud Kultuurimälestiste Riiklikus Registris ehitismälestistena. Kunagises katlamajas tegutseb Kultuurikatel, samast algab ka kultuurikilomeeter. Masinamajas tegutseb Energia Avastuskeskus, kus võib tutvuda originaalkujul kahe turbogeneraatoriga ja mitmete elektrijaama seadmete ja aparaatidega.<ref name=":0">http://kes-kus.ee/tallinna-100-aastane-elekter/</ref>
== Pildid ==
▲[[File:Tallinna elektrijaam Parikas ~1923.jpg|thumb|177x177px|Tallinna elektrijaam umbes 1923. a. paiku]]
<gallery>
File:Katlad HR5.jpg|Elektrijaama katlad
| |||