Erinevus lehekülje "Jaan Rääts" redaktsioonide vahel

resümee puudub
Räätsa teostes enamasti puudub tavapärane dramaturgiline arendus, neis ei jutustata „lugu”. Tema muusikas on kesksel kohal energiline rütm, milles otsekui trumlis pöörlevad eri stiilimaailmade “tükid”: mozartlikud kolmkõlad ja modernistlikud klastrid, baroki ja rahvamuusika motiivid, lineaarne polüfoonia ja popmuusika rütmid. Räätsa kaleidoskoopilist stiili hoiab koos lakooniline vorm, milles kiireid kontraste tasakaalustavad üldplaani sümmeetriad. Mõnikord harva vilksatab tema muusikas ka lüürilisi ja neoromantilisi kujundeid, kuid need ei määra teose üldkarakterit. Enamasti õhkub Räätsa mängulisest kujundikeelest delikaatset huumorit või (enese)irooniat. 1950. aastate eesti muusika rahvusromantilise pealiini taustal mõjus Räätsa teoste rütmienergia ja karge vabatonaalne meloodika erakordsena.
 
Kuigi Jaan Räätsa esimese kolme sümfoonia (1957, [[1958]]/[[1987]], [[1959]]) pulbitsev rütm ning nurgeline meloodika mõjusid omal ajal revolutsiooniliselt, selgus hiljem, et tema energiline stiil sobib üsna hästi kokku nõukogude elu- ja tööpaatosega. 1960. aastate lõpu ja [[1970. aastad|1970. aastate]] muusikas omandas “kaadritehnika” Räätsa muusikas palavikulisi, ekspressionistliku tundelaenguga vorme, näiteks Sümfoonias nr 6 ([[1967]]) ja Sümfoonias nr 7 ([[1972]]). Helimaterjal muutus mitmekesiseks: mosaiiksesse tekstuuri sugenes rohkesti põgusaid vihjeid, tsitaate ja motiive erinevatest muusikastiilidest, sealhulgas ka rahvamuusikast. [[1980. aastad|1980. aastate]] muusikas võttis maad aforistlikum, minimalismi mõjudega väljenduslaad.
 
Räätsa mänguline stiil on leidnud eriti sobiva vormi kontserdižanris: ta on kirjutanud kontserte viiulile ([[1963]], [[1979]], [[1995]]) ja klaverile (1968, [[1971]], [[1983]], [[1989]], [[1992]] – neljale käele), aga ka kahele klaverile (1986), tšellole ([[1966]], [[1997]]), kitarrile (1992) ja erinevatele pillikooslustele – trompetile ja klaverile (1993), viiulile ja kitarrile (1998), kahele kitarrile (1999). Räätsa orkestritööde hulka kuulub ka kaks kontserti kammerorkestrile ([[1961]], [[1987]]) ja lühemaid orkestripalu, millest huvitavamad on "Intrata" (1997) ja "Viis eskiisi reekviemile" (1997).
70 269

muudatust