Erinevus lehekülje "Jaan Rääts" redaktsioonide vahel

resümee puudub
'''Jaan Rääts''' (sündinud [[15. oktoober|15. oktoobril]] [[1932]] [[Tartu]]s) on [[eestlased|eesti]] [[helilooja]].
 
Jaan Rääts on neoklassitsistliku stiilisuuna juhtiv esindaja, kes tõi [[1960. aastad|1960. aastatel]] eesti muusikasse rõhutatult antiromantilise – aktiivse, mängulise, tundekultusest vaba väljenduslaadi. Eesti uue muusika üheks tähtteoseks sai tema 1961. aastal loodud nooruslik ja rütmiergas Kontsert kammerorkestrile op 16.
 
Rääts õppis [[Tartu Muusikakool]]is klaverit ning lõpetas [[1957]]. aastal [[Mart Saar]]e ja [[Heino Eller]]i õpilasena kompositsioonieriala [[Tallinna Riiklik Konservatoorium|Tallinna Riiklikus Konservatooriumis]]. Aastail [[1955]]–[[1966]] töötas ta [[Eesti Raadio]]s helirežissöörina, 1966–[[1970]] [[Eesti Televisioon]]is muusikasaadete peatoimetajana ja 1970–74 Eesti Televisiooni peatoimetajana–muusikalise juhina. Aastail [[1974]]–[[1993]] oli Rääts ENSV ja [[Eesti Heliloojate Liit|Eesti Heliloojate Liidu]] esimees, pikka aega kuulus ta ka kõrgetesse partei ning valitsusorganitesse. Aastail [[1968]]–1970 ja 1974–[[2003]] õpetas Rääts kompositsiooni [[Eesti Muusikaakadeemia]]s (1990 professor). Tema paljude õpilaste hulka kuuluvad [[Raimo Kangro]], [[Mihkel Kerem]],  [[Benjamin Nedzvetski|Avi Benjamin Nedzvetski]], [[Kerri Kotta]], [[Erkki-Sven Tüür]], [[Rauno Remme]], [[Tõnu Kõrvits]], [[Tõnis Kaumann]] ja [[Timo Steiner]].
Räätsa teostes enamasti puudub tavapärane dramaturgiline arendus, neis ei jutustata „lugu”. Tema muusikas on kesksel kohal energiline rütm, milles otsekui trumlis pöörlevad eri stiilimaailmade “tükid”: mozartlikud kolmkõlad ja modernistlikud klastrid, baroki ja rahvamuusika motiivid, lineaarne polüfoonia ja popmuusika rütmid. Räätsa kaleidoskoopilist stiili hoiab koos lakooniline vorm, milles kiireid kontraste tasakaalustavad üldplaani sümmeetriad. Mõnikord harva vilksatab tema muusikas ka lüürilisi ja neoromantilisi kujundeid, kuid need ei määra teose üldkarakterit. Enamasti õhkub Räätsa mängulisest kujundikeelest delikaatset huumorit või (enese)irooniat. 1950. aastate eesti muusika rahvusromantilise pealiini taustal mõjus Räätsa teoste rütmienergia ja karge vabatonaalne meloodika erakordsena.
 
Kuigi Jaan Räätsa esimese kolme sümfoonia (1957, [[1958]]/[[1987]], [[1959]]) pulbitsev rütm ning nurgeline meloodika mõjusid omal ajal revolutsiooniliselt, selgus hiljem, et tema energiline stiil sobib üsna hästi kokku nõukogude elu- ja tööpaatosega. 1960. aastate lõpu ja [[1970. aastad|1970. aastate]] muusikas omandas “kaadritehnika” Räätsa muusikas palavikulisi, ekspressionistliku tundelaenguga vorme, näiteks Sümfoonias nr 6 ([[1967]]) ja Sümfoonias nr 7 (1972). Helimaterjal muutus mitmekesiseks: mosaiiksesse tekstuuri sugenes rohkesti põgusaid vihjeid, tsitaate ja motiive erinevatest muusikastiilidest, sealhulgas ka rahvamuusikast. [[1980. aastad|1980. aastate]] muusikas võttis maad aforistlikum, minimalismi mõjudega väljenduslaad.
 
Räätsa mänguline stiil on leidnud eriti sobiva vormi kontserdižanris: ta on kirjutanud kontserte viiulile ([[1963]], [[1979]], [[1995]]) ja klaverile (1968, [[1971]], [[1983]], [[1989]], [[1992]] – neljale käele), aga ka kahele klaverile (1986), tšellole ([[1966]], [[1997]]), kitarrile (1992) ja erinevatele pillikooslustele – trompetile ja klaverile (1993), viiulile ja kitarrile (1998), kahele kitarrile (1999). Räätsa orkestritööde hulka kuulub ka kaks kontserti kammerorkestrile ([[1961]], [[1987]]) ja lühemaid orkestripalu, millest huvitavamad on "Intrata" (1997) ja "Viis eskiisi reekviemile" (1997).
70 269

muudatust