17. sajand Eestis: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:Gustav II of Sweden.jpg|thumb|[[Rootsi kuningas]] (1611–1632) [[Gustav II Adolf]]]]

[[Poola-Rootsi sõda (1600–1611)]] oli katkenud [[1611]]. aasta aprillis sõlmitud [[relvarahu]]ga, mida hiljem pikendati. Rootsi kuningas [[Gustav II Adolf]] otsustas 1617. aastal ära kasutada soodsat situatsiooni ning rünnata poolakaid, [[Rzeczpospolita]] vasallriigis [[Kuramaa hertsogiriik|Kuramaa hertsogiriigis]], kus samal ajal leidsid aset ägedad sisevõitlused ja kohaliku aadli kodusõda, mille üks pool, taotles abi ka rootslastelt. 1617. aasta juunis saabusid rootsi väed Väina jõe suudmesse nelja Rootsi sõjalaevaga ning võtsid Farensbachilt üle, Väina jõe suudmes asunud Daugavgriva kindluse. Juuli lõpul saabus laevadega Rootsi vägi, kes ei julgenud aga hästi kindlustatud [[Riia kindlus]]t rünnata, vaid purjetas [[Pärnu piiramine (1617)|Pärnu alla ja sundis linna mõnepäevase piiramise järel]], [[11. august]]il kapituleeruma. Rootsi väed okupeerisid Liivimaa ranniku, [[Grobina]]st [[Pärnu]]ni. 18. augustil vallutati [[Salatsi]] ning hilissuvel kontrollisid Rootsi väed peaaegu kogu Liivimaad, välja arvatud [[Riia ajalugu|Riia]] linna.

Poola väed tegid rüüsteretki Paide lähedusse ja Läänemaale ning rootsi väed ei suutnud nende pidurdamiseks ja rüüsteretkede takistamiseks midagi ette võtta. Raske majandusliku olukorra ja toiduainete puuduse tõttu, kuna maa oli aga ülimalt suures ulatuses rüüstatud, muutus sõjavägede toitlustamine raskeks ka poolakatele ning nad tõmbusid Eestimaalt tagasi Liivimaale.

{{Vaata|Rootsi-Poola sõda (1617–1618)}}