16. sajand Eestis: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
3. rida:
[[Pilt:Vana-Liivimaa (Eesti keeles).PNG|thumb|300px|Vana-Liivimaa haldusjaotus keskaja lõpus (1534).]]
 
==PoliitilineAlade poliitiline jaotus==
Eesti ala kuulus kuni [[16. sajand]]ini koos [[Läti]]ga Liivimaa ([[Vana-Liivimaa]] ehk keskaegse Liivimaa) koosseisu. Vana-Liivimaal olid tihedad seosed ka [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigiga]]: [[1521]]. aastal said riigivürstideks[[riigivürst]]ideks ([[Saksa-Rooma keiser|keisri]] [[vasall]]i tiitel) ka [[Tallinna piiskop|Tallinna]] ja [[Kuramaa piiskop]] ning [[1526]]. aastal ka [[Liivi ordu maameister]], mille järel võis kogu Liivimaad Saksa-Rooma riiki või vähemalt keisri ilmaliku ülemvõimu alla kuuluvaks lugeda. Riigivürstideks olid juba 13. sajandist, [[1225]]. aastal saidaastast [[Riia piiskop|Riia]] ja [[Tartu piiskop]], [[1228]]. aastast [[Saare-Lääne piiskop]].
 
Lõplikult omandas Liivi ordu Põhja-Eesti [[1525]]. aastal, kuid ka kuni selle ajani teostas reaalset valitsusvõimu seal Liivi ordumeister.
 
Alates [[1420. aastad|1420. aastatest]] olid kohaliludkohalikud riigid koondunud veidi tihedamalt tänu [[Liivimaa maapäev|maapäevadele]]; seetõttu on keskaja lõpu Liivimaad alates [[19. sajand]]ist nimetatud ka Liivimaa [[konföderatsioon]]iks, ehkki viimased uurimused on näidanud selle [[anakronism|anakronistlikkust]], sest Liivimaa territooriumid olid omavahel liialt lõdvalt seotud, et seda saaks pidada poliitiliste üksuste (riikide) liiduks<ref>[[Pärtel Piirimäe]], Maaisandad, seisused ja maapäev: Vana-Liivimaa riiklusest Wolter von Plettenbergi perioodil (1494–1535). Magistritöö. Tartu, [[1998]], lk 102 ja 108.</ref>.
 
[[File:Dorpat im Jahre 1553.png|pisi|Tartu aastal 1553]]
Liivi ordu valdused jagunesid [[komtuurkond|komtuur-]] ja foogtkondadeks[[foogtkond]]adeks. Esialgu olid esimesed tähtsamad, kuid hiljem kadus nende vahel põhimõtteline vahe. Liivi ordu oli korporatiivne organisatsioon ja lisaks ordumeistrile oli valitsemises suur roll ka käsknikel[[käsknik]]el ehk [[komtuur]]idel ja [[foogt]]idel. Olulisimad Liivi ordu käsknikud Eesti alal olid [[Viljandi komtuur]], [[Tallinna komtuur]], [[Järva foogt]], [[Pärnu komtuur]] ja [[Narva foogt]]. [[16. sajand]]il oli osa Eesti aladest, endine [[Karksi foogtkond]], ka ordumeistri otsealluvuses.
 
Piiskopkondi[[Piiskopkond]]i juhtisid piiskopid koos [[toomkapiitel|toomkapiitli]] ja alates [[15. sajand]]i teisest poolest ka [[rüütelkond]]adega (vasallide korporatsioonidega). Olulisimad vaimulikud võimumehed olid [[toompraost]] ja [[toomdekaan]], kes aitasid piiskoppi enamasti kiriklikes asjades, ja [[stiftifoogt]], kes administreeris piiskopi ilmalikku valdust. Tavaliselt oli piiskopkondades vaid üks stiftifoogt, Saare-Lääne piiskopkond jagunes aga Saare- ja Läänemaa stiftiks[[stift]]iks ning seega oli seal ka kaks stiftifoogti (samuti oli kaks stiftifoogti Läti alal olevas Riia peapiiskopkonnas). Selline [[Eesti haldusjaotus#13. sajand|haldusjaotus]] kehtis kuni [[Liivi sõda|Liivi sõjani]] ([[1558]]–[[1583]]).
 
Maaisandate kõrval oli oluline roll ka suurtel Liivimaa linnadel, mida oli kolm: [[Tallinn]], [[Tartu]] ja [[Riia]]. Eesti alal oli lisaks kahele esimesele veel seitse väiksemat linna: [[Viljandi]], [[Paide]], [[Haapsalu]], [[Vana-Pärnu]], [[Uus-Pärnu]], [[Narva]] ja [[Rakvere]]. Omavalitsuslik staatus oli ka [[Toompea]]l, mida üldiselt siiski eraldiseisvaks linnaks ei peeta. [[Kuressaare]] ja [[Valga]] olid samuti linnalised asulad, kuid said linnaõigused alles keskaja järel, vastavalt [[1563]]. ja [[1584]]. aastal. Teised kaubaalevid olid veel [[Keila]], [[Viru-Nigula]], [[Helme]], [[Otepää]], [[Põltsamaa]], [[Vastseliina]], [[Koluvere]], [[Kirumpää]], [[Pirita]], [[Laiuse]], [[Vana-Kastre]] ja Uus-[[Kastre]].<ref>Eesti ajalugu II, Eesti keskaeg, 2012, lk 181.</ref> Eesti ala üheksast keskaegsest linnast seitse kuulusid ka [[Hansa Liit]]u, Narva ei saanud selle liikmeks Tallinna vastuseisu tõttu ja Vana-Pärnu ilmselt tänu Uus-Pärnu soodsamale positsioonile kaubateel.
19. rida ⟶ 20. rida:
 
Talupojad ei mänginud Liivimaa poliitikas rolli, sest nad ei saanud osaleda poliitiliste seisuste kogunemistel ning suurem osa neist oli allutatud kas vasallile või maaisanda mõisavalitsejale. Samas oli Eestis siiski ka vabatalupoegi, kõige rohkem oli neid Järvamaal. Talupoegade olukord halvenes keskaja lõpu poole, kui kujunes välja [[sunnismaisus]].
 
Selline haldusjaotus kehtis kuni [[Liivi sõda|Liivi sõjani]] ([[1558]]–[[1583]]).
[[Pilt:1539-Samogethia-and-Lituania.jpg|pisi|[[Olaus Magnus]]e kaart [[Carta Marina]] aastast 1539.]]
 
==Liivimaa-Moskva sõda==
[[File:Russo–Lithuanian Wars-1500 campaign-rus.svg|thumb|[[Moskva-Leedu sõda (1500–1503)|Moskva-Leedu sõjategevuspiirkonnad]]]]
{{Vaata|Liivimaa-Moskva sõda}}
[[15. sajand|15.]] ja [[16. sajand]]il pidasid Vana-Liivimaa naaberriigid [[Moskva suurvürstiriik]] ja [[Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik]] omavahelisi sõdu slaavlastega asustatud alade pärast (tänapäeva Venemaa ja [[Valgevene]] territoooriumil) (Vt. [[Moskva-Leedu sõjad]])
 
Aastatel [[1500]]–[[1503]] toimunud [[Moskva-Leedu sõda (1500–1503)|Aastatel 1500–1503]] toimunud Moskva-Leedu sõjas]] sõlmisid ordumeister ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürst [[Aleksander (Poola kuningas)|Aleksandras]] sõjalise liiduleppe, millega nad kavatsesid asutud Moskva vastu ühiselt. 21. juunil [[1501]] astus Leedu, Vene ja Žemaitija poolel sõtta Vana-Liivimaa. 27. augustil lõid Liivimaa väed Wolter von Plettenbergi juhtimisel vene vägesid [[Seritsa lahing]]us ja 8. septembril võtsid [[Ostrov]]i. Siiski pidid nad alanud epideemia tõttu taganema.
 
1502. aasta sügisel läksid vene väed pealetungile nii Liivimaal kui ka Leedus, saavutades rea võite. Vürst [[Daniil Štšenja]] rüüstas Liivimaa kirdeosa ja märkimisväärset osa Eestist, vene väed võitsid orduvägesid [[Helme linnus]]e juures. [[Suurhord]]i vägede rünnak sundis [[Ivan III]] paiskama sinna vene vägesid põhjast. Vene vägede ja [[Krimmi khaaniriik|Krimmi khaaniriigi]] liitlasvägede ühendatud jõududega löödi rünnak tagasi.
41. rida ⟶ 40. rida:
[[Pilt:Baltics-1525.png|pisi|Liivimaa ja tema naabrid pärast 1525. aastat]]
{{vaata|Reformatsioon Liivimaal}}
 
[[File:Carta Marina.jpeg|pisi|Läänemeremaad. 1539. aasta [[Olaus Magnus]]e kaardil]]
[[Reformatsioon]] jõudis Liivimaale [[1520. aastad|1520. aastate]] alguses. Tallinnas alustasid protestantlikud jutlustajad aktiivsemat tegevust [[1524]]. aastal ja juba järgmisel aastal asus linna raad otsustavalt nende poolele. Sama toimus ka [[Tartu]]s, kus tekkis konflikt katoliiklust ägedalt toetava piiskopi [[Johann Blankenfeld]]iga. Mõlemas linnas toimus [[pildirüüste]], mille käigus said kannatada nii katoliku kirikud kui ka kloostrid. [[1525]]. aastal toimus väiksemaid intsidente [[Narva]]s, veidi hiljem ka teistes Eesti linnades. [[1520. aastad|1520. aastate]] lõpuks olid enamik Eesti linnadest reformatsiooni omaks võtnud, vaid [[Viljandi]], [[Haapsalu]] ja [[Vana-Pärnu]], kus katoliku vaimulike ja maaisandate mõjuvõim olid suuremad, jäid pigem katoliiklust toetavatele positsioonidele, samas on andmed usuliste eelistuste kohta paljudes väikelinnades ebaselged. Liivi sõja alguseks olid aga arvatavasti kõik linnad luterlikud.
 
49. rida ⟶ 48. rida:
 
==Saare-Lääne vaenus==
[[Pilt:1539-Samogethia-and-Lituania.jpg|pisi|[[Olaus Magnus]]e kaart [[Carta Marina]] aastast [[1539.]]]]
{{Vaata|Saare-Lääne vaenus}}, ''[[Saare-Lääne piiskopkond]]''
[[1530]]. aasta oktoobris suri ootamatult senine Saare-Lääne ja [[Tallinna piiskop]] [[Georg von Tiesenhausen]] ning Saare-Lääne toomkapiitel ja rüütelkond valisid uueks piiskopiks kohaliku aadelkonna seast pärineva [[Reinhold von Buxhoeveden]]i. Kuid juba tema valimise ajal avaldasid mitmed [[Läänemaa]] aadlikud eesotsas mõjuvõimsa rüütelkonna liidri [[Georg von Ungern]]iga valitud piiskopi ehk elekti vastu meelt.
 
56. rida:
Aastatel [[1556]]–[[1557]] toimus viimane suurem sisekonflikt [[Vana-Liivimaa]]l, [[Riia peapiiskop]]i ja [[Liivi ordu]] vahel. Selle põhjusteks olid lisaks sisepingetele aga ka välismaiste valitsejate, eestkätt [[Preisimaa hertsog]]i [[Albrecht von Hohenzollern|Albrechti]], [[Mecklenburgi hertsog]]i [[Johann Albrecht I]] ja [[Poola kuningas|Poola kuninga]] [[Zygmunt II August]]i huvid, [[Christoph von Mecklenburg]]i [[Riia peapiiskop]]i [[koadjuutor]]iks määramisel.
 
1557. aastal jõuti Poola kuninga Zygmunt II sõjalaagris Posvolis (tänapäeva [[Pasvalys]]) nii kaugele, et Saksa-Rooma riigi saadikute vahendusel esitati liivimaalastele kaks rahulepingut: esimene taastas peapiiskopi ja Christophi positsioonid ja varad, kuigi keelas neil maad sekulariseerimast, teisega sõlmiti aga Zygmunt II ja Liivimaa vahel rahuleping, lahendades nende pikaajalise piiritüli ja kaubandusvastuolud. 14. septembril, kui ordumeister Fürstenberg lepinguid kinnitama tuli, sõlmiti kuninga ja tema vahel ka kolmas, salajane leping, liit Venemaa vastu. See ei rakendunud aga enne ellu kui mõlema rahuleping Venemaaga oli lõppenud, seega sai see realiseeruda mite varem kui alles viie aasta pärast. Seega oli liidu tähendus suhteliselt tühine, ent see aitas Liivimaad tihedamalt siduda Zygmunt II poliitikaga. Hoolimata kõigest ei saanud Liivimaast Posvoli lepingute järel Zygmunt II sõltlast. 7. oktoobril, kui hertsog Christoph pidulikult koadjuutoriks valiti, oli ka koadjuutorivaenus lõplikult läbi.
==Vene-Liivi sõda (1558–1561)==
{{vaata|Liivi sõda}}
{{vaata|Vene-Liivi sõda}}
 
Traditsioonilise arusaama järgi näitas koadjuutorivaenus naaberriikidele selgelt, et Vana-Liivimaa sisekorraldus on nõrk ning selle osariigid ei suuda enam kuidagi vastu seista välissurvele. On ka arvatud, et see kiirendas [[Ivan IV]] otsust alustada [[Vene-Liivi sõda]].
[[Pilt:Kremlinpic4.jpg|thumb|Ivan Julm 16. sajandi ikoonil]]
==Liivimaa sõda==
[[FilePilt:Gotthard Kettler.jpg|thumbpisi|left|Viimane [[Liivi ordu maameister]] [[Gotthard Kettler]], umbes 1565. aastal ([[19. sajand]]i repro)]]
[[Pilt:Kremlinpic4.jpg|thumb|[[Ivan Julm]] 16. sajandi ikoonil]]
[[File:Magnus 1563 VS.jpg|thumb|[[Hertsog Magnus]] 1563. aastal]]
{{vaata|Liivimaa sõda}}, ''1558–1583''
=={{vaata|Vene-Liivi sõda}}, (''1558–1561)==''
 
Pärast [[1557]]. aasta lõpul toimunud nurjunud rahuläbirääkimisi Vene tsaari [[Ivan IV]] ja Vana-Liivimaa saadikute vahel tungisid Vene väed endise [[Kaasani khaan]]i [[Šig-Alei]] juhtimisel [[1558]]. aasta jaanuaris Liivimaale. Maad rüüstati kuni veebruarini, seejärel sõlmiti vaherahu ja liivimaalased püüdsid tsaariga uuesti rahuläbirääkimistesse astuda. Kuid aprillis alustas tsaar taas Liivimaa-vastaseid rünnakuid ja vallutas mais [[Narva]], juunis [[Vastseliina]] ja juulis [[Tartu]]. Sama aasta sügisel korraldas Liivi ordu vasturünnaku, kuid enamat [[Rõngu linnus]]e vallutamisest ei suudetud korda saata. [[1559]]. aasta alguses laastasid venelased taas maad, kuid aprillis sõlmiti pooleaastane vaherahu. Nähes, et oma jõududega Venemaa vastu ei saa, andsid Liivimaa valitsejad end võõrvõimude kaitse alla: Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop müüs oma valdused Taani kuningale, kes andis need oma vennale [[hertsog Magnus]]ele, Riia peapiiskop ja Liivimaa meister tunnustasid aga Poola ülemvõimu. Tartu piiskopkond oli selleks ajaks juba venelaste poolt vallutatud ja viimane piiskop Venemaale küüditatud. [[1559]]. aasta lõpus toimunud orduvägede viimane rünnak ei toonud sõjategevusse pööret.
70. rida ⟶ 74. rida:
==Eestimaa uued valitsejad==
===Rootsi kuningriik===
[[File:Reval im Jahre 1561.png|pisi|Tallinn aastal 1561]]
[[1561]]. aasta suvel andsid Tallinn ja Põhja-Eesti (Harju-Viru vasallid) end [[Kroon (institutsioon)|Rootsi kroon]]i kaitse alla. [[1581]]. aastal, pärast [[Paide]] vallutamist Rzeczpospolitalt, läks kogu [[Põhja-Eesti]] ja [[Hiiumaa]] Rootsile.
[[Pilt:Erik XIV (1533-1577) Domenicus Verwildt.jpg|pisi|left|150px|[[Rootsi kuningas]] (1560–1568) [[Erik XIV]]]]
1560. aasta lõpuks oli selge, et kohalikud Liivimaa riigid enam iseseisvalt püsima ei jää. Et end Vene ohu käest päästa, hakati nüüd selgelt otsima uusi [[maaisand]]aid. Ordumeister Kettler pooldas Poola suunda, ent palju oli ka Taani-meelseid, kes oleks end meelsasti Magnuse võimu alla andnud. Põhja-Eestis kasvas aga toetus [[Rootsi]]le, kellelt loodeti efektiivsemat toetust Vene vägede vastu. Esialgu käisid läbirääkimised Soome hertsogi [[Johan III|Johaniga]], ent kuni Rootsi troonil oli [[Gustav I Vasa]], polnud Rootsile alistumine mõeldav. Olukord muutus täielikult Gustav I Vasa surma järel, [[Erik XIV]] troonile tõustes, kes soovis Rootsi võimu Läänemere-ruumis tunduvalt kasvatada.
 
Nüüd algasid Põhja-Eesti üha tihedamad kontaktid Rootsiga, [[1561]]. aasta suvel andsid Tallinn ja Põhja-Eesti (Harju-Viru vasallid) end [[Kroon (institutsioon)|Rootsi kroonkuningas]] [[Erik XIV]]i kaitse alla. [[1581]]. aastal, pärast [[Paide]] vallutamist Rzeczpospolitalt, läks kogu [[Põhja-Eesti]] ja [[Hiiumaa]] Rootsile.
{{Vaata|Rootsi aeg}}
===Leedu ja Poola===
102. rida ⟶ 110. rida:
1563. aasta septembris tegid Rootsiga sõjas olecvad Lübecki vabalinna kaupmehed kaubareisi Narva, kuid tagasiteel peeti osa neist [[Suursaar]]e juures Rootsi sõjalaevade poolt kinni ja konfiskeeriti.
 
1564. aastal määrati Rootsi vägede juhatajaks [[Henrik Klasson Horn]], kes 1564. aasta talvel piiras taas [[Koluvere linnustlinnus]]t ja vallutas selle.
[[File:LIVONIAE NOVA DESCRIPTIO 1573-1578.jpg|pisi|[[Flaamimaa|Flaami]] kartograafi [[Johannes Portantius]]e poolt 1573. aastal koostatud kaart, mis ilmus esmakordselt [[Abraham Ortelius]]e poolt väljaantud atlases [[Theatrum Orbis Terrarum]]. Kaardil on kujutatud [[Vana-Liivimaa]] tema ajaloolistes piirides, poliitiline jaotus kaardil kujutab Liivi sõja eelset seisu]]
 
===Kahekümneviieaastane sõda===
{{Vaata|Kahekümneviieaastane sõda}}
144. rida ⟶ 152. rida:
*1557 – [[Moskva tsaar]] keelas Pihkva kaupmeestel kaubelda läbi Liivimaa linnade ning andis käsu kaubelda kõigi välismaa kaupmeestega läbi [[Ivangorod]]i, milleks käskis ehitada Narva jõe äärde kaid ja linnuse; vene kaupmehed võisid kaubelda välismaa kaupmeestega ka teistes Vene linnades.
*[[1557]] – [[Posvoli rahu]], mille järel Moskva tsaar süüdistas Liivimaad vaherahutingimuste rikkumises ja Tartu maksu maksmatajätmises.
 
[[File:Gotthard Kettler.jpg|thumb|Gotthard Kettler, umbes 1565. aastal ([[19. sajand]]i repro)]]
*[[1558]]–[[1561]] – [[Vene-Liivi sõda]].
**[[1558]] – Jaanuari lõpul tungis Moskva tsaari sõjavägi tatarlase [[Šig-Alei]] juhtimisel Tartu piiskopkonda. Rüüsteretked toimusid ka Harju- ja Virumaale. Samal ajal tungisid sisse ka venelaste abiväed Viļaka piirkonnas ja Peipsi järvest põhja pool. Venelased jõudsid ka Järvamaale, laastati kogu Ida-Eesti, raskesti kannatada said Vastseliina, Rõngu, Rannu, Kongota, Kärkna, Laiuse, Põltsamaa ja Jõhvi külad. Seejärel korraldasid liivimaalased vasturetki Narva jõe idakaldale ja Pihkvamaale.