Jürgen Habermas: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Eemaldatud mall Link GA; keelelinkide äramärkimine nüüd Vikiandmetes |
Resümee puudub |
||
2. rida:
[[Pilt:JuergenHabermas retouched.jpg|pisi|Jürgen Habermas (2008)]]
'''Jürgen Habermas''' (sündis [[18. juuni]]l [[1929]] [[Düsseldorf]]is) on saksa [[filosoof]] ja [[sotsioloog]].
J. Habermas on Frankfurdi filosoofiakoolkonna teise laine väljapaistvamaid filosoofe. Teda on mõjutanud:
1) [[Hegel]] (hiljem [[Kant]]);<br>
2) [[Marx]];<br>
3) Wittgenstein;<br>
4) Parsons.
Habermas esindab [[kriitiline teooria|kriitilist teooriat]] ja [[pragmatism]]i. Ta on arvatavasti kõige rohkem tuntud oma [[kommunikatiivne ratsionaalsus|kommunikatiivse ratsionaalsuse]] ja [[avalikkus]]e kontseptsioonide teooria poolest. Tema töö keskendub [[ühiskonnateooria]] ja [[epistemoloogia]] alustele, [[arenenud kapitalism|arenenud kapitalistlike]] [[ühiskond]]ade ja [[demokraatia]] analüüsimisele, [[õigusriik|õigusriigile]] ühiskonna arengu kontekstis ning tänapäeva, eriti [[Saksamaa]] [[poliitika]]le. Habermasi teoreetilise süsteemi eesmärk on avaldada võimalused ratsionaalseks ja kriitiliseks suhtluseks, mis kaasaja [[institutsioon]]ides on varjatud, ning inimkonna võimes kindlaks teha ja järgida ratsionaalseid huvisid. Üks Habermasi tuntud töödest käsitleb [[modernsus]]e kontseptsiooni, mis käsitleb arutelu [[ratsionaliseerumine|ratsionaliseerumise]] üle, mille esimesena käivitas [[Max Weber]]. Kuigi Habermasi on mõjutanud ameerika pragmatism, sotsiaalse tegevuse teooria ja isegi [[poststrukturalism]], on tema paljud kesksed tõekspidamised jäänud olemuselt üldjoontes [[marksism|marksistlikeks]]. Ülemaailmsete küsitluste järgi on Habermas üks tänapäeva juhtivaid intellektuaale.
7. rida ⟶ 13. rida:
[[1961]] sai Habermas [[Marburg]]is [[eradotsent|eradotsendiks]]. [[1962]] pakkus [[Heidelbergi ülikool]] [[Hans-Georg Gadamer]]i ja [[Karl Löwith]]i õhutusel talle erakorralise filosoofiaprofessori kohta – see tähendas professorit ilma [[õppetool]]ita, mis tollal oli Saksamaal väga ebatavaline. [[1964]] tuli Habermas [[Theodor Adorno]] õhutusel tagasi [[Maini-äärne Frankfurt|Maini-äärsesse Frankfurti]] ja võttis üle oma õpetaja [[Max Horkheimer]]i koha filosoofia ja sotsioloogia õppetoolis. [[1971]] võttis ta vastu [[München]]i lähedal [[Stamberg]]is [[Max Plancki instituut|Max Plancki instituudi]] direktori koha ja töötas seal kuni [[1983]]. Seejärel tuli ta Frankfurti tagasi juhatama [[Sotsiaalsete Uuringute Instituut]]i ja seal töötas ta kuni [[1993]], mil ta pensionile jäi.
== Jürgen Habermasi vaated ==
1. Positivismi ja üldse Anglo-Ameerika emoirismi kriitika.
2. H. Marcuse kriitika. J. Habermas paneb kahtluse alla a) tehnika samastamise valitsemisega; b) ratsionaalsuse samastamise rõhumisega.
3. J. Habermas otsib vastuseid K. Marxilt, püüab Marxi teooriat edasi arendada (mitte ainult kritiseerida) uues kultuurilis-ajaloolises situatsioonis. K. Marx räägib tootmisviisist (tootlikud jõud + tootmissuhted). J. Habermasi ühiskonna aluseks on poliitika (juhtimisviis), mitte majandus.
4. Kaasaja ühiskonna põhivastuolu on ideoloogias. Industriaalühiskonna ideoloogiaks on teadus, tehniline ratsionaalsus (klassiväline iseloom).
5. Tehnokraatliku mõtlemise põhiülesanne on eesmärgi saavutamise efektiivsus, mitte klassivõitlus. Tehnokraatlik ratsionaalsus (kui vahend) on aga kaotanud dialektilise seose inimliku mõistuse kui eesmärgiga.
6. Kaasaja kõige suurem probleem on süsteemi ja elumaailma vaheline vastuolu. Elumaailm tähendab tegelikult inimeste argielu, milles võib eristada eraelu ja avalikku elu. Eraelu alla kuuluvad kõik inimest üksikisikuna puudutavad asjad. Avalik elu võib olla kultuuri- ja poliitikaelu jm. See on kõik see, mis hõlmab inimeste ja ühiskonna vastastikust mõjutamist (interaktsiooni).
Elumaailmas on oluline see, et vastastikku mõjutatakse üksteist keele vahendusel; tegevus toimub eeldusel, mida J. Habermas nimetab kommunikatiivseks ratsionalismiks. Kõik see teeb võimalikuks inimestevahelise aruka konsensuse saavutamise.
Küsimus on aga elumaailma ja süsteemimaailma vahelistes suhetes. Millised need on, küsib J. Habermas. Süsteem on muutunud, see rabestab elumaailma struktuure. Süsteem on tunginud elumaailma ja pannud hädaohtu elumaailma (inimestevahelise loomuliku vastastikuse mõjutamise). Argielu tasemel tähendab see elumaailma: a) ülereguleerimist ja
b) ülepolitiseerimist.
Süsteem on tunginud elumaailma põhiliselt kahel viisil:
1) manipuleeritava avalikkuse kaudu. See tähendab, et avalikkust sunnitakse mõtlema süsteemi raames. Selle tulemusena tekib üldine usaldus süsteemi vastu. Süsteem on ka see, mis pakub inimestele lähieesmärgid – inimene peab olema konkurentsivõimeline, selleks et saavutada heaolu. Kui heaolu on kõrgeim väärtus, siis tulemus on, et inimene pole võimeline loovutama oma heaolu teiste väärtuste vastu. Järelikult majandus suunab täielikult argielu. Elumaailm on võimetu sellele vastu panema. Elumaailma täielikku koloniseerimist takistab inimeste loomulik moraalitaju. Seadused peaksid moraalinormidega tihedalt seotud olema. Mida rohkem vastavad seadused inimeste loomulikele ootustele ja moraalsetele arusaamadele, seda rohkem tunnustatakse neid tegelikkuses;
2) tegeliku elu bürokratiseerimise kaudu. See tähendab, et ühiskonna pideva riigistumise tulemusena on bürokraatia tunginud ka argiellu. Inimestevahelised suhted on muutunud ülemuse- ja alamavahelisteks suheteks. Bürokraatia ei arvesta elu eri valdkondade autonoomsust. Seetõttu tekib probleem õiguse legitiimsusest tavakodaniku seisukohalt.
J. Habermas pöördub hariduse poole, mille põhieesmärk on kujundada kriitilist mõtlemist, aidata kaasa konsensuse leidmisele.
7. K. Marx: dialektika kui vastanditevaheline võitlus ja ühtsus. J. Habermas: uus (hermeneutiline) dialektika, s.o
1) aktiivne käitumisoskus;
2) avaliku dialoogi pidamise oskus;
3) ühiskonna repolitiseerimine: tähelepanu on pööratud haridusele ja kommunikatiivsele tegevusele.
8. K. Marx: töö kui eesmärgipärane tegevus, kus inimene rahuldab oma põhivajadusi. J. Habermas: inimtegevus:
1) strateegiline tegevus on eesmärgipärane, edule orienteeritud tegevus (vahendi ratsionaalsus, instrumentaalne tegevus);
2) kvantitatiivne tegevus, mis lähtub töö loogikast;
3) kommunikatiivne tegevus (uus ratsionaalsus, interaktiivne tegevus) – kvalitatiivne tegevus, mis lähtub inimelu loogikast.
J. Habermas on seisukohal, et alates 19. sajandist hakkas nendevaheline erinevus kaduma (mõlemad kannatavad). Teaduslik-tehniline revolutsioon on kaotanud oma hindamise kriteeriumid. Ta nõustub H. Marcusega selles, et inimene on muutunud ühemõõtmeliseks. Arenenud on instrumentaalne mõtlemine. Inimene on vahend. Kogu ühiskond rajaneb instrumentaalsel kompetentsusel, ka haridus ja koolitus.
J. Habermas toob esile inimese teise mõõtme – inimene kui suhtleja:
1) sotsiaalne kompetentsus on eelduseks kommunikatiivse kompetentsuse saavutamisel;
2) inimese tegevusalase kompetentsuse arendamiseks (vahendi kompetentsus) tuleb arvestada, et näiteks üliõpilase-õppejõu suhe on asümmeetriline (see, kes teab, õpetab sellele, kes ei tea). Vastuolu – see, mis on õige instrumentaalse kompetentsuse korral, ei sobi kommunikatiivse kompetentsuse puhul;
3) refleksiivne kompetentsus – inimene ise tegeleb enesega (iseõppimine).
Hariduse eesmärk on luua kriitilise mõtlemise tingimused, arendada kõiki nimetatud kompetentsusi.
9. Modernismi projekt on valgustuslik ja mõistuslik, mis loob kõigile ühiskonnaliikmetele võimalused kasutada ühtset kommunikatiivset keelt.
== J. Habermasi põhiteosed: ==
* “Teooria ja praktika”;
* “Teadmine ja inimlikud huvid”;
* “Ratsionaalse ühiskonna poole”;
* “Legitimatsiooni kriis”;
* “Kommunikatsioon ja ühiskondlik evolutsioon”.
== Tunnustused ==
*[[Sonningi auhind]] [[1987]]
| |||