Alūksne: erinevus redaktsioonide vahel

[[File:Meyerberg Marienburg.jpg|pisi|left|Alūksne (Marienburg), 1661–1662 [[Augustus Mayerberg]] ]]

[[Varauusaeg Lätis|Varauusajal]], [[Poola aeg|Poola ajal]] oli Alūksne ([[saksa keel|saksa]] ''Marienburg'') alev [[Võnnu vojevoodkond|Võnnu vojevoodkonnas]] ja hiljem [[Liivimaa kubermang]]u [[Võnnu kreis|Võnnu]] ja [[Valga kreis]]i [[Aluliina kihelkond|Alūksne ehk Aluliina kihelkonna]] keskus.

 

[[Põhjasõda|Põhjasõjas]], [[1702]]. aastal, peale 10 – päevast piiramist, kui kahuritulega oli juba purustatud märkimisväärne osa müüre, otsustas rootsi armee komandör Flovian Philo von Tilam taganeda ja kindlus alistus kindralfeldmarssal Šeremetjevi juhitud vene vägedele. Sealjuures saavutati kokkulepe, et kui rootslased annavad linnuse käest, lubatakse neil vabalt lahkuda. Linnusesaart järvekaldaga ühendavast sillast üleminekul kostis kusagilt juhuslikku tulistamist ja vaherahu oligi rikutud ning rootsi väed hävitati. Venelaste kätte langes vangi ka piiblitõlkija [[Ernst Glück]] ja tema kasutütar Marta Skavronska, kellest sai hilisem [[Venemaa keisrinna]] [[Katariina I]]. Teistel andmetel kõik rootslased ei alistunud ja linnuse komandant suurtükiväekapten Wolf (Wulff) ja junkur Gottlieb lasid end koos järelejäänud kaitsemeeskonnaga õhku. Tollal purustati ka rootsi ajal taastekkinud linnake ja Alulinnast jäi järele väike asula.<ref>[[Heinrich von Hagemeister]] [http://books.google.ee/books?id=KqRKAAAAcAAJ&pg=PA292&dq=Kirchspiel+Luhde&hl=en&sa=X&ei=FFTbUP-ONM2R0QWtqoDYBg&ved=0CGAQ6AEwCQ#v=snippet&q=Kirchspiel%20Marienburg&f=false Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Volume 1], lk. 252</ref>. Pärast Põhjasõda ei vastanud linnus sõjalise tugipunktina enam aja nõuetele ja kaotas oma strateegilise tähtsuse.