Ahja jõgi: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
50. rida:
Saesaare kärestik oli Eesti lauskmaajõgede seas erandlik ja kaunis, nii pikka kärestikulist lõiku Põhja-Eesti paekallastes ei ole. Saesaare kärestik oli umbes 200 m pikkune ja kuni 30 m lai, voolukiirus 3 m sekundis. Oli ka saareke, 20 m pikk ja 10 m lai ning vanade kõrgete kuuskede asupaik.<ref>Ahja jõe ürgorg. E. Kumari, 1972, teine, täiendatud trükk, lk.40-41.</ref> Kärestiku ilme oli igal suvel pisut erinev, sest voolav vesi ja kevadine jääminek liigutasid kõike peale suurimate rändrahnude. [[Eerik Kumari|E. Kumari]] kirjutab, et vesi oli enamasti vaid põlvini, kuid Savimäe-poolses voolurennis püsti jääda päris raske, sest vool oli kiire. (Umbes sama võib praegugi täheldada Koorvere veski tammist jäänud väikese kärestiku ületamise puhul - kui vesi on üle põlve, peab hoolega jala-alust valima, et mitte tasakaalu kaotada.)
1949. aastal tekkisid plaanid hüdroelektrijaama ehitamiseks, alustati geoloogilisi eeltöid ja loodimist. 1950. a. kevadel saadeti kärestikku esimesed palgiparved, ehitust alustati sügisel. 1950/51 talvel raiuti tulevase paisjärve alal maha mets (kuni Palanumäeni). 1950 ehitati üle kärestiku sild Savimäe paljandist kruusa toomiseks. 1951. a. rajati lõhkeainete abiga ase Saesaare tammile, suvel töötasid seal juba mitmed komsomolibrigaadid. Vajalikud kivid korjati kärestikust. 1952. mais algas vee paisutamine ning aasta lõpus saadi jaamast esimene elekter. 1953. a. algul süvendati buldooseritega jõe endine voolusäng kanaliks. Kaldale jäid savi- ja kruusavallid. Need ei taimestunud ja lükati 1961 tasaseks - alles siis tekkis eeldus kallaste edasiseks kujundamiseks.<ref>Ahja jõe ürgorg. E. Kumari, 1972, teine, täiendatud trükk, lk.45-48.</ref>
Loodusele tekitatud kahju oli korvamatu ja ka majanduslik kasu jäi napiks - kolhoosidevaheline kohalik elektrijaam kaotas oma tähtsuse, kui paari aasta pärast kõrgepingeliin piirkonda jõudis.
Jõe kunagisest ilmest saab pisut aimu, kui paisust allapoole jõele vaadata. Lühike lõik suubub elektrijaama kanalisse enne Väikese Taevaskoja eelset silda.
===Korralagedus Saesaarest allavoolu===
57. rida ⟶ 61. rida:
Seniste ümberkaudsete elanike mõtestatud hoidlik majandamine Ahja jõe ürgorus lõppes Tartu-Petseri raudtee valmimisega 1931. aastal.
Uusi liikumisvõimalusi hakati kohe kasutama ja 1932. a. pandi alus Valgemetsa suvituskohale, samuti alustati esimesi hooneid Taevaskoja
Huvilisi tuli kogu Eestist, eriti Tartust. Ülerahvastatust võimendasid nn. huvirongid. [[Eerik Kumari|Eerik Kumari]] kirjutab: "Seda rahvamassi ei huvitanud niivõrd kaunis loodus (selle tundmaõppimisega ei osanud või ei tahtnud huvirongide organiseerijad tegeleda), kui lihtsalt lõbutsemine, tantsimine ja pallimäng koos vägijookide tarvitamisega, mille lõpptulemuseks oli looduse rüüstamine."<ref>Ahja jõe ürgorg. E. Kumari, 1972, teine, täiendatud trükk, lk. 81.</ref> Ka busse käis tihedalt ja Põlva rajooni organisatsioonid korraldasid kõikmõeldavaid üritusi - laulupäevad, jaanipeod, kokkutulekud, võistlused jms, nii et pea igal pühapäeval midagi toimus. Einelauad pakkusid söögi- ja joogipoolist ning pillerkaar jättis jõe kallastele soga, lõkkeasemeid, auto- ja bussirataste jälgi. Ei puudunud ka õlilaigud ja masinate pesemine jões.
Olukord
===Kaitseala loomine===
1957. aastal asutati Eesti NSV looduskaitseseaduse alusel ENSV Ministrite Nõukogu määrusega mitu looduskaitse- ja keeluala, sealhulgas Ahja jõel. Kaitsekorralduse nõuded ja ala nimetus on muutunud, eesmärk endine: "Säilitada ja tutvustada Ahja jõe keskjooksu ürgorgu, selle lisaorge, oruveerudel esinevaid liivakivipaljandeid, allikaid, koopaid, ürgorgu ümbritsevaid kultuur- ja loodusmaastikke ning kaitsta ohustatud, haruldasi ja kaitsealuseid liike ja nende elupaiku." <ref>[http://loodus.keskkonnainfo.ee/eelis/default.aspx?state=3;1047347660;est;eelisand;;&comp=objresult=ala&obj_id=5196 EELIS infoleht, kaitstavad alad. (vaadatud 26.12.2014)]</ref>
Kuid huvilisi käis eriti Taevaskodades palju ning tollase Elva metsamajandi energiline looduskaitseinspektor Maie Erik alustas 1960-ndate keskel töödega külastajate liikumise suunamiseks, näiteks rajati trepid. Treppide materjali osas oli lahkarvamusi, lõpuks tehti astmed betoonist kui neutraalses toonis materjalist, kuid mõnede looduskaitsjate arvates oli seegi liig. 1981. a. asus Elva metsamajandi Kiidjärve metskonna metsaülemaks [[Ain Erik]] ja jätkas venna abikaasa tööd. Sel ajal oli Saesaares väike looduskaitse paviljon külalisraamatuga, kuhu külastajad said arvamusi-ettepanekuid kirjutada, väike loodusekspositsioon elektrijaama hoones ja kohapeal looduskaitsetöötaja, kes ala korrastas ja muuhulgas ka paisjärvel sõitmiseks aerupaate laenutas.
A. Erik oli samuti seisukohal, et külastajate arvu piirata pole praktiliselt võimalik ega ka mõistlik, vaid tuleb tegeleda loodusharidusega ja radade-sildade abiga metsa-alust laustallamisest säästa. Hiljem koostas A. Erik Kiidjärve-Taevaskoja huvimetsa projekti, et piirkonda laiemalt haarata. Selle 4. punkt kõlab nii: "Suunata puhkajate ning huviliste liikumist nii, et ei ületataks metsa taluvuse piire. Selleks tähistatakse matkaradasid jalgsi (talvel suuskadel), jalgrattal, paadiga ja hobusega liikujaile." <ref>[http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9905/huvimets.html Kiidjärve–Taevaskoja huvimets. A. Erik. loodusajakiri.ee (vaadatud 26.12.2014)]</ref>
Suuremaid üritusi Suures Taevaskojas üldiselt enam ei korraldata. On olnud üks "Viimse reliikvia" meenutamise etendus ja Rein Rannapi kontsert, kuid ka siis oli probleemiks publiku liikumine, eriti pärast etendust. Jõekaldal tänavavalgustust ju pole.
[[RMK]] loomisega läks ka piirkonna haldamine neile üle ja 2013. a. korraldati põhjalikum renoveerimine.<ref>[http://www.rmk.ee/organisatsioon/pressiruum/uudised/uudised-2013/renoveeritud-taevaskodade-piirkond-avatakse-matkapaevaga Renoveeritud Taevaskodade piirkond avatakse matkapäevaga 31.05. rmk.ee]</ref>
== Elustik ==
| |||