[[Donald Davidson]] (1967) esitas tegude [[olemasolu]] kasuks järgmise argumendi. [[Teolause]]id saab [[adverbiaalne laiendamine|adverbiaalselt laiendada]], näiteks [[lause]] "JaanJones tappismääris Madiseröstsaiale või peale" saab laiendada lauseks "JaanJones määris röstsaiale tappisaeglaselt Madisevõi julmaltpeale". On usutav, et [[adverbiaalselt laiendatud teolause]] [[loogiline vorm]] sisaldab [[olemasolukvantifikatsioon]]i üle eksemplartegude. Toodud lause loogiline vorm oleks umbes niisugune: "on olemas niisugune ''x'', et ''x'' oli Madiseröstsaiale tapminevõi pealemäärimine ja Jaan oli ''x''-i tegija ja ''x'' oli julmarglane." Sellise loogilise vormi kasuks räägib näiteks asjaolu, et see seletab lihtsasti, miks lausest "JaanJones tappismääris Madiseröstsaiale julmaltaeglaselt või peale" järeldub lause "JaanJones määris röstsaiale tappisvõi Madisepeale". Kui nüüd rakendada [[Williard Van Orman Quine]]'i<ref>W. V. [[Existence and Quantification]]. – W. V. Quine. ''Ontological Relativity and Other Essays'', New York: Columbia University Press 1969, lk 91–113.</ref> [[ontoloogiline sidumus|ontoloogilise sidumus]]e kriteeriumi, mille järgi olemasolu tähendab [[muutuja]] [[väärtus (matemaatiline)|väärtus]]eks olemist, siis tuleb välja, siis tuleb välja, et teolaused toovad implitsiitselt kaasa ontoloogilise sidumuse, et teod on olemas. Isegi kui Quine'i kriteeriumi aktsepteerida, saab Davidsoni argumendi põhjal sellest paremal juhul järeldada tegude olemasolu ontoloogilist sidumust, mitte aga tegude olemasolu. (Lowe 2010:4)
