Soojusefekt: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
5. rida:
Mõned ekstreemsed näited. [[eksotermiline reaktsioon|Eksotermilise keemilise reaktsiooni]] korral kasutatakse reaktsioonisegu jahutamist. Kui reaktsioonis eraldub suur hulk soojust ja jahutamine ei ole piisavalt efektiivne (näiteks [[katalüsaator]]i üledoosi korral) võib toimuda '''soojusplahvatus''', see on kogu reaktsioonisegu [[plahvatus]]lik [[keemine]], seega [[vedelik]]u järsk üleminek [[gaas]]ifaasi. Enamuse [[lõhkeaine]]te [[plahvatus]]ele on iseloomulik, et [[ahelreaktsioon (keemia)|hargnevate ahelatega]] eksotermilises reaktsioonis toimub [[tahkis|tahkest]] ainest ülikiire sisemolekulaarse lagunemise tagajärjel kuumade [[gaas]]iliste produktide ([[oksiidid]]e) teke, mis põhjustab tugevajõulise plahvatuse.
Kontsentreeritud [[väävelhape|väävelhappe]] (H<sub>2</sub>SO<sub>4</sub>) lahjendamisel veega ([[hüdratatsioon|hüdrateerumine]]) eraldub oluliselt [[soojus]]t ([[eksotermiline reaktsioon|eksotermiline protsess]]). Seetõttu ''tuleb alati väävelhape lisada veele''. Vastupidisel toimimisel võib happesse, mis on veest oluliselt raskem, lisatav vesi pindmises osas ägedalt [[keemine|keema]] hakata ja sellega hapet laiali pritsida.
Märkimisväärne soojuse neeldumine ([[endotermiline reaktsioon|endotermiline protsess]]) esineb mitmete [[soolad]]e lahustumisel vees. Näiteks kasutatakse [[naatriumkloriid]]i (NaCl) ja [[kaltsiumkloriid]]i (CaCl<sub>2</sub> või CaCl<sub>2</sub>•nH<sub>2</sub>O) [[jahutussegu]]de valmistamisel.
| |||