Pantomiim: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P typo
Mimo~etwiki (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
24. rida:
Pantomiimi elemente kasutati eesti teatris juba enne Teist maailmasõda, ekspressionistlikku laadi lavastustes oli sellel vahel kesknegi koht. Uute väljendusvahendite poole püüdleva amatöörtrupi [[Hommikteater]]<ref>Nigol Andresen. "August Bachmann ja Hommikteater." Tallinn, Eesti NSV Teatriühing, 1966. 115 lk</ref> lavastatud draamas "Inimesed" (1923) oli sõnaline element marginaalne ja keskne pantomiimilik element.
 
Eestis tärkas suur huvi klassikalise pantomiimi vastu 1960. aastatel, kuining Tallinnas ja Tartus kujunes välja mitu huviliste truppi. Moodsa pantomiimi otsingute ja tutvustamisega Eestis oli otseselt seotud 1963. aastal alustanud [[stuudio "Pantomiim"]], seda eelkõige süstemaatilise õppetööga, ansamblimängu spetsiifikaga ja esinemistega vabariigisEestis. Esimene kirjutis moodsa pantomiimi suundadest ("Stuudio, miniatuurid, pantomiim") ilmus aastal 1965 ajalehes Edasi, autoriks [[Kalle Kurg]].
 
1977. aastast hakkas pantomiimiõpetuse põhialusete õpetamisega tegelema stuudioteater "Tallinna Pantomiim", mis pedagoogi ja lavastaja Adolf Traksi käe all pakkus algupärandit draamas ja tragöödias ning kogu õhtut täitvaid terviklavastusi. Professionaliseerumist siiski ei toimunud. Huvi kaasaegse pantomiimi rakenduse vastu sõnateatris näitas "Ugala" 1967. a. lavastusega "Mees on mees" (lavastaja Heino Torga, pantomiimiseade Adolf Traks) ja mitme hilisema tööga. 1969. aastal kasutati pantomiimi elemente küll Draamateatri luuleteemalises etenduses (liikumisjuht [[Adolf Traks]])<ref>http://www.lavakas.ee/index.x?valik=lavabaas&id=473&page=1&s_nimi=1969</ref>, kuid pantomiimitruppide tegevus jäi aastateks kutselisest teatrist väljapoole.