Kahepaiksed: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
20. rida:
|colspan="2" width=100%|
|}
'''Kahepaiksed''' ehk '''amfiibid''' (''Amphibia'') on [[Veeloomad|vee]]- ja/või [[Maismaaloomad|maismaa-eluviis]]iga [[keelikloomad]]e [[klass (bioloogia)|klass]] [[Selgroogsed|selgroogsete]] alamhõimkonnast. Kahepaiksed – konnad, vesilikud, salamandrid jne – on esimesed maismaaselgroogsed. Üleminek veest maismaale oli [[Selgroogsed|selgroogsete]] [[evolutsioon]]is murranguliseks sündmuseks. Seda võimaldasid [[Luukalad|kalad]]e [[uimjäsemed|uimjäsemete]] muutumine aegamisi [[varvasjäsemed|varvasjäsemeteks]] ja [[lõpusehingamine|lõpusehingamise]] asendumine [[kopsuhingamine|kopsuhingamisega]]. Amfiibide maale tulekuga hakkas eristuma kael, nahk muutus kuivemaks, ent säilitas siiski näärmeterikkuse, kadusid [[neuromast|neuromastid]], kujunes [[keskkõrv]] ja eristus [[sisekõrv]], [[süda]]me koda jaotus kaheks ning tekkis kaks [[vereringe|vereringe]]t.
Siiski on kahepaiksed suures osas kaladega sarnased loomad:
66. rida:
Kahepaiksetel on olemas [[endokriinsüsteem]]i kaudu kõik [[nääre|näärmed]] mis [[roomajad|roomajatel]], [[maolised|maolistel]] jpt.
===Katted ja värvus===
===Toes ja lihastik===
Kahepaiksete [[Skelett|skeletis]] on, võrreldes nende eellastega, seoses maismaa-eluviisiga suuri muudatusi. Täielikult on eristunud [[õlavööde]] ja [[vaagnavööde]], samuti on välja kujunenus jäsemete luud. Jäsemete luud jagunevad õlavarreluudeks (eesjäsemel [[õlavarreluu]], tagajäsemel [[reieluu]]), küünarvarre (ees- [[Kodarluu|kodar-]] ja [[küünarluu]], taga- [[Sääreluu|sääre-]] ja [[pindluu]], sageli kokku kasvanud), [[randmeluu]]deks (enamasti 9 tükki), [[kämblaluud]]eks (enamasti 5 tükki) ja [[varbaluud]]eks. Vaagnavöötmes asuvad kolm luud – paarilised [[niudeluu]]d ja [[päraluu]]d ning [[sülekõhr]]. Õlavöötme toes on suures osas [[Kõhrkude|kõhreline]] ja eri seltsidel erineva ehitusega. [[Roided]] on taandarenenud. [[Kolju]] on suhteliselt lame, suurte [[silmakoobas]]tega, ühe või kahe [[Kuklapõnt|kuklapõnda]] varal selgrooga ühendatud. Kolju ehituses on eri rühmadel samuti palju erinevisi. Olulisimad kolju osad on [[palatokvadraatkõhr]], [[tiibluu]], [[ees-ülalõualuu]], [[ülalõualuu]], [[nurgaluu]], [[soomusluu]], [[sahkluu]], [[eeskõrvaluu]], [[küljekuklaluu]], [[kuklaluu]] ja [[laubaluu]].
Kahepaiksete [[lihaskond]] sarnaneb juba üldjoontes kõrgemate maismaaselgroogsete omaga. Kadunud on [[lõpusekaar]]te juurde kuulunud lihased. Tekkinud on keeruline jäsemete lihastik (suurimad lihased on [[deltalihas]], [[hüppelihas]]ed). Selja lihastiku moodustab alamatel kahepaiksetel üks suur [[kere-seljalihas]], mis kõrgematel vormidel omakorda mitmeks jaguneb. Kõhu lihastik jaguneb kolmeks erisuunaliseks kihiks.
109. rida:
===Toitumine===
Enamik tänapäeva kahepaikseid on loomtoidulised ja söövad ainult elusat saaki<ref name="Sammakot1">[[Lauri Koli]], [[Anto Leikola]]. ''Uusi Zoo 7'', WSOY 1989,
Saaklooma suurus sõltub kahepaikse suurused. Enamik kahepaikseid on väikesed ning söövad põhiliselt putukaid ja teisi selgrootuid. Suuremad kahepaiksed võivad süüa närilisi. linde ja madusid. Küllaltki sageli esineb ka kannibalismi. Paljud kahepaiksed on spetsialiseerinud toituma teatud liiki saagist, näiteks termiitidest. Mõned kahepaiksed elavadki sipelgate või termiitide pesa lähedal.
116. rida:
===Sigimine===
[[Pilt:Frog in frogspawn.jpg|pisi|Konn keset oma kudu
Peaaegu kõik kahepaiksed paljunevad vees. Erandiks on näiteks [[kääbuskonn]]ad, kes koevad niisketesse maa-alustesse käikudesse. Mõned liigid kannavad vastseid seljas, nahavoltidest moodustunud kottides või [[häälepõis|häälepõies]]. Mõned isegi sünnitavad väikesi, kuid täiesti väljaarenenud vastseid.<ref name=Sammakot1 />
Paaritumisele ja kudemisele eelneb jooksuaeg, mis on liigiti erineva sisuga. [[Sabakonnalised]], eriti vees elavad liigid enamasti tantsivad, demonstreerides erksaid värve. Pärast kudemist muutuvad värvid jälle tagasihoidlikuks. Päriskonnalistel erilisi kudemismänge ei ole. Isased krooksuvad ja peavad omavahel ägedaid võitlusi.
Päriskonnaliste paaritumiskäitumine on liigiti erinev. Isane [[harilik köidikkonn]] hoiab emasel kaelast kinni ning hakkab tagajalgadega emaselt kudu välja "lüpsma". Teiste liikide isased haaravad emasest kinni ega lase enne lahti, kui emane on marja väljutanud. Isane laseb oma seemne marja peale. On erandlikke seesmise viljastumisega liike. Nendel arenevad vastsed emase sees. Sabakonnalistel on viljastumine seesmine. Isane laseb seemne klompidena maha, emane tõmbab need kloaaki ja mari viljastub. Siugkonnalistel on eriline paaritumiselund, mis samuti võimaldab sisemist viljastumist.
[[Pilt:Axolotl.jpg|pisi|[[Aksolotl]] jääb tavaliselt vastsestaadiumi
Koetakse tavaliselt vette. Osa liike jätab kudu vabalt hõljuma, mõned liigid kinnitavad selle näiteks kivi külge. Võimalik on ka kudemine puulehtedele või vee kohal asetsevatele taimeosadele: kooruvad vastsed kukuvad vette ja jätkavad arengut seal. Kahepaiksete munades on võrreldes lindude ja roomajate munadega vähe rebu, nii et koorunud vastsed peavad ise toitu otsima. Päriskonnaliste vabalt liikuvaid vastseid nimetatakse [[kulles]]teks. Nad ei ole üldse täiskasvanud konnade moodi. Sabakonnaliste vastsed meenutavad pisut täiskasvanuid.
135. rida:
==Ohud ja kaitse==
[[Pilt:Bufo periglenes1.jpg|pisi|Aastal [[1989]] välja surnud [[kärnkonn]] ''[[Bufo periglenes]]''.]]
Kahepaiksete, eriti päriskonnaliste arv väheneb paljudes kohtades. Pärast Teist maailmasõda on konnade arv Euroopas teatud kohtadel kahanenud poole võrra, paiguti on neid järel kümnendik sõjaeelsest arvust. <ref name=Sammakot2>''[[Tieteen Kuvalehti]]'', [[1999]], nr 9, lk 20–25</ref>. Põhjused on enamasti inimtekkelised. Enamasti on inimene mõjutanud kahepaiksete elupaiku või muul moel vähendanud nende ellujäämisvõimalusi. Tähtsaimad tegurid on reostus ja maakasutus. Suurem osa neile eluks vajalikest märgaladest on kadunud.
Bioloogidele on kahepaiksete kadumisoht ammu teada, aga nende kaitseks ei ole midagi ette võtnud. Probleemi on raske lahendada. Isegi kaitsealadel ei ole liikide väljasuremist ja isendite arvu vähenemist suudetud peatada.<ref name=Sammakot2 /> Eriti mägedes elavad kahepaiksete arv on viimastel aastatel vähenenud.
Kahepaiksete liikide kiiret kadumist täheldati hiljemalt 1970. aastate lõpust ja 1980. aastatest. Aastal [[1973]] leiti uus liik ''[[Rheobatrachus silus]]'', mille uurimise abil loodeti edasi jõuda [[maohaav]]ade ravi väljatöötamisega, sest see konn oskas [[maohapped|maohappeid]] kontrollida. Aastal 1979 arvasid uurijad, et liik on väljaspool ohtu, sest järglaste arv oli suur, kuid juba samal aastal olid täiskasvanud isendid täiesti kadunud. Viimane teadaolev seda liiki konn suri laboris [[1983]].
Teine konn, kes kiiresti välja suri, oli [[kärnkonn]] ''[[Bufo periglenes]]''. Aasta 1987 sigimisperioodil arvati olevat alles umbes 1500 täiskasvanud isendit, aga juba aastal 1988 ei leitud ühtki isendit ja aastal [[1989]] kuulutati liik väljasurnuks. Hiljemalt siis taibati, et kahepaiksed on ohus kogu maailmas, ka inimtegevusest kaugel olevates piirkondades. Ka kõige tavalisemate liikide arvukus vähenes.
Tõdeti, et kullestel on paiguti tõsiseid väärarenguid ja kasvajaid. USA-s tehtud uuringu andmetel oli väärarengute hulk kasvanud 42 osariigis, paiguti oli väärarenguid koguni pooltel kullestel.<ref name=Sammakot2 /> Ka konnade viljakus vähenes; USA lääneosas tehtud uuringu andmetel hävis koguni 95% konnade munadest enne, kui neist vastsed välja arenesid.<ref name=Sammakot2 />
[[IUCN]] on käivitanud projekti väärarengute sagenemise põhjuste väljaselgitamiseks. Üheks põhjuseks on IUCN-i uuringute järgi atmosfääri [[osoonikiht|osoonikihi]] [[osooniauk|hõrenemine]], mille tõttu [[ultraviolettkiirgus]]e tase on kõrgem. Väikegi kiirgustaseme tõus teatud piirkonnas võib kaasa tuua munade hävimise, halvemal juhul populatsiooni kahanemise ja isegi väljasuremise.<ref name=Sammakot2 /> Teine põhjus on keskkonnasaaste. Paljud taimekaitsevahendid ja kunstväetised jõuavad loodusesse, kus need halvendavad loomade paljunemisvõimet ja nõrgendavad immuunsust.<ref name=Sammakot2 /> Immuunsuse nõrgenemise tõttu on seni üsna ohutud bakterid ja seened muutunud konnadele surmavaks.
Umbes kolmandik teadaolevatest kahepaikseliikidest on väljasuremisohus.<ref name=Sammakot3>[http://www.tiede.fi/uutiset/uutinen.php?id=1905 Sammakoiden kato kiihtyy], Tiede-lehti, 2004.</ref> Kahepaiksed on kõige kiirema liikide väljasuremisega loomarühm.<ref name=Sammakot3 /> Näiteks on ohustatud kahepaikseliike rohkem kui ohustatud imetaja- ja linnuliike.<ref name=Sammakot3 /> Pooltel Euroopa kahepaikseliikidest on oht 2050. aastaks välja surra.<ref>[http://yle.fi/uutiset/ymparisto/oikea/id102756.html Puolet Euroopan sammakkoeläimistä vaarassa], YLE Uutiset, 26. september 2008.</ref>
152. rida:
*[[Eesti kahepaiksed]]
*[[Kahepaiksete loend]]
<!--
==Välisallikad==
*Marcel Florkin, [http://books.google.ee/books?id=PwgTE-BIdxUC&pg=PA194&dq=ascites+in+snakes&hl=et&sa=X&ei=Ei8DU9HHDaSp7QakuIDgAg&redir_esc=y#v=onepage&q=ascites%20in%20snakes&f=false Amphibia and Reptilia], 9. köide, 1974, Academic Press, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 25.05.2014)<small> (''inglise keeles'')</small>
; [[Tüümus]]
* M. HENRY, J. CHARLEMAGNE, [http://dev.biologists.org/content/57/1/219.full.pdf?origin=publication_detail Development of amphibian thymus, I. Morphological differentiation, multiplication, migration and lysis of thymocytes in the urodele Pleurodeles waltlii], Embryol. exp. Morph., 57. väljaanne, lk 219-232, 1980, veebiversioon (vaadatud 04.12.2014.a.)<small> (''inglise keeles'')</small>-->
==Viited==
{{viited}}
[[Kategooria:Kahepaiksed| Kahepaiksed]]
| |||