Eduard Wiiralt: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
19. rida:
==Elukäik==
Eduard Wiiralt sündis [[Peterburi kubermang]]us, Tsarskoje Selo kreisis, Gubanitsa vallas, Robidetsi mõisas mõisateenijate Anton ja Sophie-Elisabeth Wiiralti pojana. Seitsme aastasena pandi poiss kohalikku Kaliitino algkooli. Aastal [[1909]] siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd [[Varangu mõis]]as [[Järvamaa]]l. Kunstniku ning tema vendade Oskari ja Augusti koolitee algas
[[I maailmasõda|I maailmasõja]] puhkedes asusid perekond elama [[Tallinn]]a ning kunstikalduvustega noormees valis edasiõppimiseks [[Tallinna Kunsttööstuskool]]i. Andeka õpilasena läbis ta kaks klassi ühe aasta jooksul ning viidi üle aktiklassi. Kunsttööstuskoolis õpitud kolme aasta jooksul oli Wiiralti peamiseks õpetajaks Nikolai Triik. 1917 ja 1918 käis Wiiralt Kunsttööstuskooli ülesandel Tartus [[Eesti Rahva Muuseum|Eesti Rahva Muuseumi]] kogudes rahvariideid ja etnograafilisi esemeid joonistamas.<ref name=":2" /> Ta osales kooli õpilasalbumi "Noorus" kujundamises (1918) ja kuulus Eesti Noorte Ühingu "Tungal" juhatusse.
Tallinna Kunsttööstuskooli Wiiralt ei lõpetanud, kuna peale tuli [[Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)|Saksa okupatsioon]] ja [[Märtsirevolutsioon|revolutsioon]]. [[Eesti Vabadussõda|Vabadussõja]] puhkedes, astus Wiiralt 1918. aasta detsembri algul vabatahtlikuna [[Tallinna Kooliõpilaste pataljon]]i<ref name="ES, 1943" />. Pataljonist moodustati[[soomusrong nr. 2| 2. soomusrongi]] dessantmeeskond<ref name="ES, 1943" />. Rindel oli noor kunstnik kuni 1919. aasta märtsini, mil kooliõpilased toodi tagasi Tallinna ning rakendati valve- ja sisekaitseteenistusse<ref name="ES, 1943" />. ▼
▲Tallinna Kunsttööstuskooli Wiiralt ei lõpetanud, kuna peale tuli [[Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)|Saksa okupatsioon]] ja [[Märtsirevolutsioon|revolutsioon]]. [[Eesti Vabadussõda|Vabadussõja]] puhkedes, astus Wiiralt 1918. aasta detsembri algul vabatahtlikuna [[Tallinna Kooliõpilaste pataljon]]i<ref name="ES, 1943" />.
=== Wiiralt ja Pallas ===
Kui sügisel 1919 asutati Tartus kunstikool [[Pallas (kunstikool)|Pallas]], palus Wiiralt ennast üle viia [[Tartu Kooliõpilaste pataljon]]i. Palve rahuldati ja sama aasta detsembris, ikka veel sõdurina, hakkas Wiiralt vabal ajal kunstiõpinguid jätkama, kuni kevadel 1920 demobiliseeriti ning võis end täiega kunstile pühendada <ref name="ES, 1943" />. Wiiralt asus [[Anton Starkopf]]i [[skulptuur]]iateljees skulptuuri eriala õppima. Graafika õpetajat tollal koolis veel polnud. Graafikaklass avati koolis alles 1921. aasta oktoobris. <ref name="ES, 1943" /> 1920. aastast töötas noor kunstnik tollal Pallase õpetajaskonda mitte kuulunud [[Jaan Koort]]i juures õpilase-abilisena. Muuseas teostas ta Koorti puuskulptuur-büsti "Eesti neiu". <ref name="ES, 1943" />
[[1922]]–[[1923]] jätkas Wiiralt oma skulptuuriõpinguid Pallase stipendiaadina [[Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemia]]s professor [[Selmar Werner]]i meisterõpilasena. 1923. aasta suve algul lõppes stipendium, kuid Wiiralt jäi siiski sügiseni Dresdenisse, kus töötas [[vasegravüür]]ide trükkijana. Seal omandatud praktilised kogemused on õigupoolest ainuke kool, mille Wiiralt graafika tehnikate alal sai. <ref name="ES, 1943" /> Septembris
=== Pariisis ===
51. rida ⟶ 53. rida:
Eduard Wiiralti loomingupärand on väga suur, ainuüksi [[Eesti Kunstimuuseum]]i graafikakogusse kuulub ligi 3300 teost. Suur osa sellest jõudis muuseumi tänu kollektsionäär [[Alfred Rõude]]le, kes kogus Wiiralti töödest mitte ainult lõplikult viimistletud [[estamp]]e, vaid ka [[etüüd]]e ja [[visand]]eid.
Aastast [[1916]] pärinevad Wiiralti esimesed [[puulõige|puu-]] ja [[linoollõige|linoollõiked]] ning [[1917]]. aastast esimesed [[ofort|ofordi]]- ja estambikatsetused. Kuna Eestis ei olnud tollal veel ofordipresse, käis ta plaadilt äratõmbeid tegemas ühe Nõmme kivitrükkali juures. Kivitrükipressiga ofordi trükkimine oli vaevarikas protsess, mis pani aluse Wiiralti kui graafiliste tehnikute "alkeemiku" karjäärile.<ref name=":2" />
Oma esimesel näitusel osales noor kunstnik Vabadussõja ajal, 1919. aasta suvel, kui Tallinnas korraldati Eesti kunsti ülevaatenäitus<ref name="PK, 1938" />. Wiiralt kujundas ka näituse kataloogi. Stiliseerivas laadis linoollõikes kaaneillustratsioon kujutas muinaslinnust väljakasvavat avali kätega naisfiguuri päikese ja tähistaeva foonil. Võimalik, et autor oli tõuget saanud kirjandusliku ühingu "Siuru" embleemist<ref>Valve Hinnov, Eesti kunsti ülevaatenäitused aatail 1918-1927, Tartu Kunstimuuseumi kogude teatmik, Tartu,1985</ref>. 1920. aasta detsembris toimunud Pallase IV ülevaatenäitusel oli väljas tema skulptuur "Vanamehe pea", mida kiideti kui väga huvitavat ja karakteristlikku teost.<ref name="ES, 1943" /> Pool aastat hiljem toimunud Pallase näitusel esines ta juba graafikuna ning tema [[ofort|ofordid]], [[linoollõige|linoollõiked]] ja joonistused said kiitva hinnangu. Wiiralti tuntuimate teoste hulka kuuluvad mitmed virtuooslikud ja väljendusrikkad loomagravüürid. Koduloomade kujutamist alustas kunstik juba kodukohas Varangul ja Lammaskülas, joonistades nii oma kodust kassi kui hobuseid. Stipendiaadina Dresdenis õppides avastas ta kohalikus loomaaias enda jaoks eksootilised loomad nagu lõvid, tiigrid ning jõehobud. Õpilaspõlvest peale armastas ta joonistada inimesi, portreteerida oma lähedasi, koolikaaslasi, tüüpe turgudel ja tänavatel. Wiiralti lemmikžanriks oli kahtlemata "fantastilised portreed" – sageli grotesksed üldistused mõnest inimtüübist või inimlikust joonest.
61. rida ⟶ 65. rida:
1931. aastast 1933. aasta kevadeni suhtles Wiiralt tihedalt [[Strasbourg|Strasbourgi]] tuntud kunstniku ja kunstikollektsionääri, muusiku ja luuletaja Nelly Stulziga, kellest tehtud portreed ja mõned aktijoonistused annavad alust arvata, et Wiiraltil oli temaga ka lähedased suhted. Nelly Stulz (1892–1969) korraldas Wiiralti teoste müüki Strasbourgis ning 1932. aasta mais ka tema isiknäituse sealses galeriis “La Librairie de la Mésange”<ref name=":0" />. 1931. aasta suve veetis Wiiralt Strasbourgis, kus teda külastas kunstnik Jaan Grünberg. Koos käidi [[Vogeesid|Vogeesides]] ja [[Colmar|Colmaris]], kus neile jättis sügava mulje [[Matthias Grünewald|Matthias Grünewaldi]] Isenheimi altar Unterlindeni muuseumis<ref name=":0" />. Sel, 1931. aasta suvel Strasbourgis lõi Wiiralt ühe oma tuntumatest töödest – “Kabaree”, kuivnõelagravüüri “Lamav akt” (modelliks Nelly Stulz), monotüüpiad “Lamav akt” ja “Istuv naine” . Võimalik, et Strasbourgi katedraalist sai ta inspiratsiooni gravüüri “Maalija” loomiseks. Nelly Stulzi venna, doktor Edgar Stulzi tellimusel tegi ta pildi Püha Vincent de Paulist, mis andis tõuke terve pühakuid kujutava joonistussarja sünniks (1931–1932), sel on omakorda seos litoga “Jutlustaja” (1932)<ref name=":0" />.
Kuigi kunstnik enne II maailmasõda kordagi kodumaad ei külastanud, osales ta eesti kunsti ülevaatenäitustel [[Riia]]s, [[Helsingi]]s, [[Berliin]]is, [[Moskva]]s, [[Kaunas]]es ja [[1933]]. aastal [[Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus]]e poolt korraldatud graafikanäitusel [[Praha]]s.<ref name="PK, 1938" /> Isikunäitused toimusid Pariisis (1927, 1928, 1931), [[Philadelphia]]s (1928), [[Strasbourg]]is (1931) ja [[Amsterdam]]is (1935). <ref name="PK, 1938" /> Kodumaise publiku jaoks korraldas kollektsionäär [[Alfred Rõude]] 1936. aastal näitus Tallinnas ja Tartus, kus oli välja pandud ligi 350 Wiiralti aastatel 1915–1936 valminud tööd, mis andis esmakordselt kaasmaalastele ülevaate Wiiralti mitmepalgelisest loomingust ning selle kunstilisest arengust. <ref name="PK, 1938" /> 1937. aasta lõpul Viinis Künstlerhausis toimunud 57. kunsti aastanäitusest võttis Wiiralt osa ainsa välismaalasena.<ref name="PL, 1938" /> Wiiralt autasustati kuldmedaliga ning väljapandud 21 tööst müüdi 13.<ref name="PK, 1938" /> Prantsusmaal viibides töötas Wiiralt ka mitmete prantsuse ajakirjade heaks ning illustreeris kaks raamatut. <ref name="PK, 1938" />
<nowiki> </nowiki>Reisil Marokosse 1938. aastal lõi Wiiralt töid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust, nt "Noor araabia poiss" (1940) ja "Berberinaine kaameliga" (1940).<ref name="uudis-maroko"/>
[[1939]]. aasta sügisel, [[II maailmasõda|II maailmasõja]] puhkedes, sõitis Eduard Wiiralt tagasi Eestisse, kus lõi sellised tööd nagu "Eesti neiu" ([[1942]], pehmelakk, värviline akvatinta), "Viljandi maastik" ja "Virve" (mõlemad [[1943]], kuivnõel), "Monika" (1942, [[metsotinto]]) ja "Kaameli pea" (1939, puulõige), neist viimane kinnistus kavatsematult masside mällu tänu kujutatu välisele sarnasusele hilisema Eesti presidendi [[Lennart Meri]]ga.
|