Koknese vürstiriik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Sals100 (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
1. rida:
Koknese vürstiriigi rajamise aeg poleuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuupole teada, esmakordselt mainitakse seda Henriku Liivimaa kroonikas seoses [[1205]]. aasta sündmustega, mil Väina liivlaste vastasel sõjakäigul olnud [[Riia piiskopkond|Riia piiskopi]] [[Albert (Riia piiskop)|Alberti]] [[ristisõjad|ristisõdijad]] hävitasid [[Koknese]] naabruses asunud [[Aizkraukle muinaslinnus|Aizkraukle linnus]]e ja Koknese valitseja [[Vjatško]] sõitis nende juurde ning sõlmis rahu.<ref>HLK, IX (10), lk 53</ref> [[1207]]. aastal käis Vjatško Riias ja leppis Albertiga kokku, et piiskop abistab teda [[leedulased|leedulaste]] kallaletungide tõrjumisel ja [[vürst]] annab talle vastutasuks poole oma valdustest ja Koknese linnusest. Täitma seda lepet siiski kohe ei hakatud.<ref>HLK, XI (2), lk 71</ref>
'''Koknese vürstiriik''' oli [[13. sajand]]i alguses eksisteerinud [[vürstiriik]] keskusega [[Koknese muinaslinnus|Koknese linnus]]es tänapäeva [[Läti]]s.
 
Tõenäoliselt [[Polotski vürstiriik|Polotski vürstiriigist]] [[vasalliteet|vasallsõltuvuses]] olnud suhteliselt väike (umbes 20 x 50 km suurune) ja mitte väga tiheda asustusega vürstiriik asus [[Daugava]] jõe paremal kaldal [[Riia]]st u 100 km ülesvoolu. Ta piirnes läänes [[Väina liivlased|Väina liivlaste]] ja lõunas [[seelid]]e asualaga, põhjas ja idas [[Jersika vürstiriik|Jersika vürstiriigiga]]. Koknese ülemklass, kus domineeriva osa moodustasid [[venelased]], oli [[õigeusk]]lik ja vürstiriigis asus ka üks varasemaid kirikuid [[Baltimaad]]el. Lihtrahvas, peamiselt [[latgalid]] ja seelid, ilmselt veel ristiusustatud ei olnud. Samas on avaldatud arvamust, et venelaste ([[Henriku Liivimaa kroonika]]s ''rutheni'') all võidi tol ajal etnilise grupi asemel mõelda üldiselt kõiki õigeusklikke.<ref>Indriķa hronika, XI, kommentaar 6, XIII, kommentaar 25</ref><ref>Valsts izglītības satura centrs</ref><ref>Lang, lk 124–125</ref>
 
Koknese vürstiriigi rajamise aeg pole teada, esmakordselt mainitakse seda Henriku Liivimaa kroonikas seoses [[1205]]. aasta sündmustega, mil Väina liivlaste vastasel sõjakäigul olnud [[Riia piiskopkond|Riia piiskopi]] [[Albert (Riia piiskop)|Alberti]] [[ristisõjad|ristisõdijad]] hävitasid [[Koknese]] naabruses asunud [[Aizkraukle muinaslinnus|Aizkraukle linnus]]e ja Koknese valitseja [[Vjatško]] sõitis nende juurde ning sõlmis rahu.<ref>HLK, IX (10), lk 53</ref> [[1207]]. aastal käis Vjatško Riias ja leppis Albertiga kokku, et piiskop abistab teda [[leedulased|leedulaste]] kallaletungide tõrjumisel ja [[vürst]] annab talle vastutasuks poole oma valdustest ja Koknese linnusest. Täitma seda lepet siiski kohe ei hakatud.<ref>HLK, XI (2), lk 71</ref>
 
Kuna Vjatško olevat [[Lielvārde]] [[foogt]]i [[Daniel (Lielvārde foogt)|Danieli]] inimesi tülitanud, siis hõivas too oma kaaskonnaga [[1208]]. aastal üllatusrünnakuga Koknese linnuse, vangistas vürsti ja röövis ta vara. Toimunust kuulnud Albert käskis Vjatško vabastada ja vara tagastada, kutsus ta Riiga ja andis hüvitiseks kalleid kinke. Samas saatis ta vastavalt varasemale kokkuleppele Koknesesse 20 [[sakslased|sakslasest]] sõjameest ja müürseppa sealset linnust leedulaste vastu kindlustama. Kui Vjatško Riias viibides teada sai, et ristisõdijad on [[Vana-Liivimaa|Liivimaalt]] lahkumas, andis ta peagi käsu tema juures viibinud sakslaste tapmiseks ja palus Polotski vürsti [[Vladimir (Polotski vürst)|Vladimirit]], et see ristisõdijate äraolekut kasutades Riia vallutaks. Koknese sakslastest pääses aga kolm põgenema, kes viisid sõna juhtunust [[Daugavgrīva]]sse, kus piiskop koos ristisõdijatega alles lahkumiseks soodsat tuult oli ootamas. Nüüd kogus Albert sõjaks valmistudes kokku väe ristisõdijatest ja teistest Liivimaa sakslastest ning [[liivlased|liivlastest]]. Sellest teada saanud Koknese venelastest ülikud otsustasid kättemaksuretke kartuses oma riigi ja Koknese linnuse maha jätta, süüdates selle põlema ja lahkudes [[Vene]]maale.<ref>HLK, XI (8–9), lk 81–85</ref> Kokneses elanud latgalid ja seelid põgenesid samuti metsadesse varjule ja piirkond läks Riia piiskopi ning [[Mõõgavendade ordu]] valdusse.<ref>HLK, XIII (1), lk 95</ref> Kõik varasemad elanikud ilmselt siiski ei lahkunud, sest [[1225]]. aastal mainitakse taas seal elanud venelasi, latgaleid ja seele.<ref>HLK, XXIX (5), lk 261</ref>