Deprotoneerimine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Deprotoneerimine''' on vesinikiooni ehk [[prooton]]i eemaldamine (äravõtmine) [[molekul]]ist või [[ioon]]ist. Aine deprotoneerub teise aine toimel, kui viimane on tugevamate [[aluselisus|aluseliste]] omadustega, s.t. on võimeline prootonit vastu võtma ehk [[protoneerimine|protoneeruma]].
Aine '''deprotoneerumise''' võimet näitab [[pKa|pK<sub>a</sub>]] (see on [[logaritm]]iline [[happed|happe]] [[dissotsiatsioon]]i konstant) väärtus. Deprotoneerivate [[reagent|agent]]idena kasutatakse tihti [[hüdroksiidid|hüdroksiide]] (näiteks [[naatriumhüdroksiid|NaOH]]). Väga vähe happelise prootoni eemaldamiseks kasutatakse [[hüdriidid|hüdriide]], mis on tugeva deprotoneeriva võimega (näiteks [[naatriumhüdriid|NaH]]).
==Deprotoneerumine kui kõrvalreaktsioon==
Karbokatioon kui positiivse laenguga ebastabiilne [[intermediaat]] omab kalduvust anda ära prooton H<sup>+</sup> ja moodustub hoopis stabiilsem neutraalne [[alkeenid|alkeeni]] molekul. Selleks on vajalik süsteemis piisavas [[kontsentratsioon]]is piisavalt aluselise (nukleofiil]]se) komponendi kui prootoni vastuvõtja olemasolu.
Paljudes [[karbokatioonid|karbokatioonsetes]] protsessides esineb β-deprotoneerumine [[nukleofiil]]i osalusel. Teada-tuntud on [[nukleofiilne asendusreaktsioon|S<sub>N</sub>1]] ja [[elimineerimisreaktsioon|E1]] reaktsioonide konkurents. β-Deprotoneerumine on sisemiselt omane just [[tertsiaarne süsinikuaatom|tertsiaarsetele]] karbokatioonidele RR’R”C<sup>+</sup>. [[Liitumisreaktsioon]]ide korral lisandub eelnimetatud soodustavatele faktoritele veel kvaternaarse süsinikuaatomi tekke raskendatus, eriti kui liitumisproduktis tekiks kõrvu kaks suure hargnemisega tsentrit.
:Me<sub>3</sub>C<sup>+</sup> + Nu → Me<sub>3</sub>CNu<sup>+</sup> + H<sub>2</sub>C=CMe<sub>2</sub> + HNu<sup>+</sup> (Nu on süsteemis esinev [[nukleofiil]], näit ROH, Cl<sup>-</sup>, nukleofiilne [[alkeen]] jm)
Deprotoneerumine esineb [[kõrvalreaktsioon]]ina paljudes katioonsetes protsessides.
Märkimisväärset tähtsust omab tertsiaarsete karbokatioonide oluline kalduvus deprotoneerumisele [[isoalkeenid]]ele liitumise reaktsioonides.
Trialküülasendatud [[alkeenid|eteenidest]] RCH=CR<sup>’</sup>R<sup>”</sup> (isoalkeenid) ei ole võimalik happelisel [[katalüüs]]il saada kõrgpolümeere, sest ahela katkestab kasvavast kabokatioonist [[prooton]]i [[ahela ülekanne|ülekanne]] [[monomeer]]i alustades nii uut ahelat. Ka ei saa isoalkeenide ioonsel [[kloorimine|kloorimisel]] (madal temperatuur, gaasiline Cl<sub>2</sub>) normaalseid Ad<sub>E</sub> adukte (dikloriide), vaid saadakse [[allüülsed ühendid|allüülsed kloriidid]] (nimetatakse [[allüülne kloorimine]]). Ioonse kloorimise reaktsiooni võib vaadelda kui vastava karbokatiooni deprotoneerumisele kalduvuse indikaatorit: [[tetrametüületüleen]] (99%), [[isobuteen]] (87%), [[2-metüül-2-buteen|trimetüületüleen]] (85%), [[metallüülkloriid]] (80%), [[isopreen]] (50%), [[stüreen]] (46%), [[tsüklohekseen]] (20%), 1- või 2-buteen (3%).
==Vaata ka==
*[[Protoneerimine]]
| |||