Haistmine: erinevus redaktsioonide vahel

Lisatud 135 baiti ,  7 aasta eest
resümee puudub
Resümee puudub
Resümee puudub
{{ToimetaAeg|kuu=jaanuar|aasta=2009}}
{{viita}}
'''Haistmine''' ehk '''haistmismeel''' (ingl. k. ''olfaction)'' on [[organism]]ide võime spetsiaalse [[haistmiselund]]i või selleks kohastunud [[haisterakk]]ude abil tajuda ja eristada keskkonnas (õhus ja/või vees) levivaid keemiliste ühendite segusid ehk [[lõhn]]u. [[Selgroogsed|Selgroogsetel loomadel]] (sealhulgas inimesel) paikneb haistmiselund koos vastavate rakkudega [[ninaõõs|ninaõõne]] [[epiteel]]is. Selgrootutel paiknevad haisterakud enamasti vastavates haistmisorganites (lülijalgsetel antennides) või kehas hajusalt. Imetajates detekeerivad haistmisretseptorrakud haistmisstiimuleid läbi OR perekonda kuuluvate G-valguga seotud retseptorvalkude. Haistmisretseptorgeene on loomadel reeglina sadu, kusjuures üks haistmisretseptorrakk ekspresseerib reeglina ainult ühte kindlat tüüpi haistmisretseptorgeeni<ref>DeMaria, S. Ngai, J. (2010). "The Cell Biology of Smell". J Cell Biol. 2010 Nov 1;191(3):443-52. doi: 10.1083/jcb.201008163.</ref>.
 
Lõhnakontsentratsioonide tajumisvõime on loomariigis sõltuvalt taksonoomilisest kuuluvusest väga varieeruv. Suhteliselt väga hea haistmismeelega loomi nimetatakse makrosmaatikuteks. Nendeks on paljud [[kiskjalised]] (sealhulgas [[koer]]), [[sõralised]] jmt. Suhteliselt halvema haistmismeelega loomi nimetatakse mikrosmaatikuteks. Siia kuuluvad näiteks enamik [[lind]]e; ka inimese haistmistaju on loomariigi seisukohast nõrk.
545

muudatust