Saarmas: erinevus redaktsioonide vahel

| värvvärvus = #{{taksoboksi värvus|[[loomad]]}}

| perekond = [[Saarmas (perekond)|Saarmas]] ''Lutra''

[[Pilt:Lutra.lutra.standing.1.jpg|thumbpisi|Seisev saarmas]]

Saarma anatoomia on kohanenud eluga nii soolases vees (merekallastel ja saarte läheduses) ja magevees (järved, jõed) aga ka maismaal.

Saarmal on tihe, pruuni värvi, veekindel ja väga vastupidav karvkate. Keha ülapool on tumepruun, alapool heledam. Saarmaste karvakatte värviskaala on pruun, selle erinevates toonides. Saarmapojad on sündides helebeežid.

[[Karvastik]] on karm, aluskarv aga erakordselt tihe ja pehme. Saarmale on jahti peetud just hinnalise karusnaha pärast. Karusnahamajanduses on saarmanahk kulumiskindluse etaloniks (vastab 100%-le) <ref name="Loomade elu"/>. Töötlemisel katkutakse karm pealiskarv välja ning järele jääb madal, tihe ja pehme pealiskarv .<ref name="Loomade elu"/>.

Saarmaste pea on veidi lamenenud, kael on lühike ja paks. Silmad asuvad pea eesküljel. Kõrvad on saarmastel väiksed ja kas ümara või veidi venitatud kujuga. Kõrvadel ja ninasõõrmetel on klapisarnane anatoomia, mis võimaldab need vee all viibides sulgeda. Vurrud asuvad koonu küljedel ja on väga tundlikud, nende abil püüavad saarmad öösel saaki ka väga sogases vees.

Saba on saarmastel pikk – koguni 1/3 ulatuses keha kogupikkusest. See on lihaseline aga samas väga liikuv, otsast ahenev. Loomad kasutavad saba sukeldumisel, ujumisel puhkeasendis, tasakaalu hoidmiseks püstiseismisel jne.

Hästi arenenud [[lõikehambad]] võimaldavad saarmastel süüa värsket [[kala]] ja kalad ongi saarma peatoidus (umbes 75%): ta sööb [[koger|kokresid]], [[haug]]e, [[forell]]e, [[särg]]i, [[mudil]]aid ja teisi kalu. Kalad, keda saarmad püüavad ja söövad, on enamasti väikesed, kaaluga kuni 100 g. Talvel sööb ta rohkesti [[konn]]i, sageli ka [[puruvana]]sid. Suvel püüab [[närilised|närilisi]], eriti [[mügri]]sid, mõnel pool murrab linde, näiteks [[part]]e ja [[kurvits]]aid, aga isegi ka [[vähk]]e. <ref name="Loomade elu"/>. Enim toitu püüavad saarmad talvel, vähem kevadel. Nagu eespool kirjeldatud on saarmad oma anatoomilise eripära tõttu sunnitud ellujäämiseks tihti ja suurtes kogustes, kuni 1/5 kehakaalust igapäevaselt, toitu tarbima.

Saarmas eelistab elada järsukaldaliste [[jõgi|jõgede]] kallastel. Kaldasse uuristab ta uru, mille suue avaneb vee alla. Järsu kalda asemel sobib ka risune kallas, kuhu saab samuti varjulisi urge uuristada. On juhtunud, et saarmas elab koopas või teeb kaldaäärsesse tihnikusse midagi [[pesa]]sarnast. Samuti võib ta kasutusele võtta teiste loomade rajatud pesasid, mida ta endale sobilikuks kohandab. Jõe asemel võib ta elada ka [[järv]]e kaldal. <ref name="Loomade elu"/>

Puhkamise ajal ja vahel ka suuremat saaki järades ujuvad nad tavaliselt selili olles ja tagajäsemeid ning saba liigutades. Tihti kerivad nad ennast veetaimestikku ja puhkavad selili, silmad veepeal muidugi, et vaenlased üllatama ei pääseks. Aga vabalt võivad nad puhata ka kõval maapinnal, urgudes jne. Saarmad võivad sukelduda vee alla 30 sekundist kuni 5 minutini ja 14–20 m sügavuseni. Jahti pidades liiguvad nad kiirelt ja sujuvalt („hülgelaadselt“) kasutades tervet keha, kõiki jäsemeid ja ka saba.

Saarmad on multiöstroossed, st et innaaeg ja tiinestumine võivad toimuda aastaringselt. Reeglina toimub paaritumine kas kevadel või talve lõpul, aga mõnel pool, näiteks [[Inglismaa]]l, peaaegu aasta ringi. Seetõttu on poegade sünniajas ulatuslikke erinevusi. Emane saarmas jätab elupaika eritisjälje, mis signaliseerib isasele, et käimas on innaaeg. Paaritumine kestab 3–4 päeva, mille jooksul saarmad ajavad üksteist taga ja „mängivad“ nii maal kui ka meres. Paaritumine toimub korduvalt. Isane ronib emasele saarmale selga ja püüab teda fikseerida krabades emaste nina oma hammaste vahele. On ette tulnud juhuseid, kus emasloom saab paaritumise käigus nii suure ninavigastuse, et ta ei ole võimeline sööma ja sureb. Isasloom kaitseb pesaterritooriumi, kuid ei puutu otseselt emaslooma ja poegadega kokku.

Pärast viljastumist on emassaarma organism võimeline loodete arengu seiskama (nn [[diapaus]]), et saagitingimuste paranedes tiinus lõpuni kanda. Latentne staadium, mis sõltub tunduvalt nii piirkonnast kui isendist, võib ulatuda 270 päevani. [[Loode|Loote]] areng kestab ligikaudu 63 päeva. Emassaarma välimuse järgi on raske tiinust märgata, sest erilisi muutusi looma kehakujus ei toimu.

Saarmapojad sünnivad kõige sagedamini [[mai]]s-[[juuni]]s, aga neid võib ka muul ajal sündida, isegi talvel, kuigi siis on poegadel elulootust vähe. <ref name="Loomade elu"/> Suuremalt jaolt sünnitavad saarmad vees ja emasloom aitab pojad suuga veepinnale. Magevees elavad saarmad sünnitavad maismaal. Emasloom soeb vastsündinud poegade karva. Sellise õhupolsterdusega kasukas on saarmapoeg mõnda aega pea uppumatu, st hulbib veekogu pinnal.

Saarmad on vastuvõtlikud paljudele haigustele, näiteks [[neerukivid]], [[maksa tsirroos]], [[südamelihase põletik]]ud, [[kopsupõletik]]ud, kõhnumine söömisvõimetuse (nt [[seedelundkonna haigused]]) ja nälja (emata jäänud saarmapojad) tõttu, haavad koonul paaritumistraumadest, [[pahaloomulised kasvajad]], aju- ja [[südamehaigused|südamehaigus]]tele.

Saarmad on vastuvõtlikud parasiitidele:

**[[prostogonimoos]]

**[[notokotüloos]]

**[[kapillarioos]]id

Ohud Eesti sise- ja avaveekogude vetes ja kallastes elunevatele saarmastele:

*salaküttimine

Saarma lihakeha kasutamise kohta leidub retsepte Henriette Davidise kokaraamatus (19. sajand): eelneb hoiatus, et saarma liha pole maitsev, kuid söödi paastuaja söögina.{{lisa viide}}

*10 milj tagasi toimus arvatavasti saarma evolutsiooniline eraldumine liikideks

* [[Nikolai Laanetu]]: [http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?artikkel=1842 "Südi saarmas"] [[Eesti Loodus]], märts 2007<!--

*http://www.natura2000.envir.ee/files/doc/loodusdirektiiv.pdf-->