Kriitilise lugemise oskus: erinevus redaktsioonide vahel

'''Kriitiline lugemisoskus''' (ingl k ''[[:en:Critical_literacy|critical'<!-- "Critical literacy]]" inglisekeelne otsetõlge on kriitiline kirjaoskus, mille osaoskused on lugemine, kirjutamine, kuulamine, mõtlemine, kõnelemine, vaatlemine. Käesolevas artiklis on vaatluse all kriitiline lugemisoskus. -->''') on oskus kriitiliselt lugeda ja analüüsida tekste, pakkudes strateegiaid paljastamaks tekstikihtides peituvaid sõnumeid ja tähendusi. Neid protsesse valitsevad metakognitiivsed protsessid ja strateegiad, mis võimaldavad lugejatel oma arusaamist hinnata ja oma suhtumist kohandada.

Kriitilise kirjaoskuse idee on olnud mõjustatud [[poststrukturalism]]ist, eelkõige lähtekohast, et tekstide tähendus kujuneb selle sotsiaalpoliitilises kontekstis, autorid loovad tekste ning lugejad interpreteerivad tekste ning hindavad neid õigeteks ja valedeks oma [[Diskursus|diskursiivsete]] süsteemide loogika järgi. Poststrukturalistliku loogika kohaselt pole tekstide hindamise kriteeriumid loomulikud ega neutraalsed, vaid on konstrueeritud eri kogukondade ja institutsioonide, nt teadusasutuste poolt. Seega, poststrukturalistlikus kontekstis pole tekst ja sellega seotud tähendused maailma neutraalne faktiline kirjeldus, vaid [[Ideoloogia|ideoloogilised]] nähtused ning kirjaoskus on pigem sotsiaalne ja poliitiline praktika, kui neutraalne oskus. Kriitilise kirjaoskuse üks eesmärke on teenida suuremat sotsiaalset õiglust, vabadust ning võrdsust.<ref>Katrin Aava "Kriitiline kirjaoskus ning diskursuseanalüüs meediatekstide ja keelelise mõjutamise analüüsiks"</ref>