Erinevus lehekülje "Aatomorbitaal" redaktsioonide vahel

resümee puudub
P
Orbitaalide (alamkihtide) nimed (s, p, d, f, g, ...) on saadud nende [[aatomspekter|spektrijoontest]]: '''s'''harp (terav), '''p'''rincipal (põhiline), '''d'''iffuse (hajunud), ja '''f'''undamental (fundamentaalne) ning ülejäänud on juba nimetatud tähestiku järjekorras. Mõnikord on kasutatud ka [[mnemoonik]]uid '''s'''fääriline ja '''p'''erifeerne.
 
[[Bohri mudeli]] järgi jaotati aatomi [[elektronkate]] kihtideks. Tänapäevane aatomimudel annab elektronkatte ehitusest täpsema pildi. Selle järgi jaotatakse elektronkihid omakorda alakihtideks. Esimene (kõige sisemine) elektronkiht koosneb vaid ühest alakihist. Igal järgmisel elektronkihil on üks alakiht rohkem kui eelmisel. Alakihtide arv igas elektronkihis võrdub selle kihi järjekorranumbriga n. Iga alakihi tähises märgitakse kõigepealt elektronkihi number ja seejärel alakihi tüüp (mida märgitakse vastava tähega).
 
Üks orbitaal mahutab kuni 2 elektroni. Kaks elektroni, mis asuvad samal orbitaalil, moodustavad elektronipaari. Elektronidel on lisaks negatiivsele laengule ka magnetilised omadused. Selleks, et elektronid saaksid moodustada elektronipaari, peavad nende magnetväljad olema vastassuunalised. Vastassuunaline magnetväli vähendab elektronide omavahelist tõukumist ühesuguse (negatiivse) laengu tõttu.