Itaalia-Kreeka sõda: erinevus redaktsioonide vahel

[[Benito Mussolini]] oli kade [[Hitler]]i võitude peale ning soovis tõestada oma liitlasele, et Itaalia suudab olla sõjaliselt edukas ning taastada muistse [[Rooma impeerium]]i. Mussolini oli juba 1939. aastal okupeerinud [[Albaania]] ning mitmeid Britide tugipunkte Põhja-[[Aafrika]]s, kuid see kahvatus [[Saksamaa]] võitude kõrval. [[1940]]. aasta juulis alustas Itaalia ajakirjandus Kreeka ründamist, süüdistades teda brittide toetamises. Samuti üritati provotseerida Kreeka armeed. Näiteks uputati torpeedorünnakuga [[15. august]]il [[1940]] Kreeka [[TinosTínos]]e sadamas seisnud kergeristleja Elli. Samuti lendasid Itaalia lennukid pidevalt Kreeka õhuruumis.

Kuid kuna Kreeka ei allunud manipuleerimisele, tehti [[Rooma]]s toimunud konverentsil [[15. oktoober|15. oktoobril]] [[1941]] lõplik otsus sõja kasuks. Seal olid poliitikud ja sõjaväelased üksmeelselt optimistlikult veendunud eelseisva kampaania edukuses. Ainult kindralstaabi ülem Marssal [[Pietro Badoglio]] suhtus sõjakäiku negatiivselt, arvates, et ründavad jõud on liiga väikesed, ning tegi ettepaneku viia Albaaniasse veel 20 diviisi. Selle mõtte laitis maha kohalik ülemus Albaanias, kindral [[Sebastiano Visconti Prasca]], kelle arvates olid jõud [[invasioon]]ikssissetungiks täiesti piisavad. Kindral Prasca arvas, et mõtekasmõttekas on lisada kolm diviisi sõjaväge alles pärast esimese faasi lõppu, kui vallutatud on [[Ípeiros]].